Tabu tööelus – vähesed julgevad tunnistada, kui tööd on liiga vähe

Professor Jari Hakanen Soome tööterviseametist ütleb: „Meie vestluskultuuris ja töökohtades on kergem öelda, et mul on nii kiire, kui et mul on liiga vähe tööd ja ma suudaksin enamat, kui mulle võimaldataks keerulisemaid ülesandeid.” Tegelikult ei ole sugugi kõigil tööl kogu aeg kiire. On palju kasutamata võimalusi ja ressursse.

 Professor Hakanen arvab, et hõivatud olemist ja kiirustamist hinnatakse üle valel moel. Inimesed püüavad näidata, et nad on vajalikud ja teevad head tööd, sellega, et neil on pidevalt kiire. Väga harva arendatakse töid sellest vaatenurgast, et inimesel on liiga vähe ülesandeid ja väljakutseid. Seda on keeruline välja tuua ja seda peetakse piinlikuks peab-palju-tegema-kultuuris. Kas töö pakub piisavalt väljakutseid?

 Igavust võib vahel olla raske tunnistada. Töötaja peaks kõigepealt julgema tunnistada iseendale, et tööst on saanud rutiinne tegevus või tööd on lihtsalt liiga vähe. Kui igavus kestab, siis võiks julgesti sellest ka rääkida. Kui kõikidel töötajatel on piisavalt tööd ja väljakutseid, siis sellest võidavad nii töötajad kui ka tööandja, see annab võimaluse ka õppida ja areneda. Positiivsele psühholoogiale pühendunud professor vaatab teemale teisest vaatenurgast, kui tavaliselt on harjutud: „Alati räägitakse, et peaks olema rohkem töötajaid ja ressursse. Esiteks peaks aga hoolitsema selle eest, et olemasolevad ressursid oleksid optimaalselt rakendatud.” Igavust töös on uuritud veel üpris vähe. Hakase arvates ei julgeta isegi uuringut korraldavatele küsitlejatele alati tunnistada, et huvitavat tööd on liiga vähe. Ta ütleb, et nähtus on tegelikkuses suurem ja laiemalt levinud, kui senised uuringud näitavad.

Allikas: Tööheaolu.ee