Kui on raske, otsi naist?

Pole vist vaja meenutada, et naisi jõuab tippjuhtideks silmariivavalt vähem kui mehi. Mis on põhjustanud, et naised meenuvad juhikandidaadina sagedamini just siis, kui olukord on keeruline ja on suur tõenäosus ebaõnnestuda või langeda isegi õnnestumise korral kriitikarahe alla? Fenomen on saanud endale ingliskeelses kirjanduses isegi nime glass cliff – klaasist rannajärsak. Laiendatuna klaaslae ja klaaslifti terminitest (inglise keeles vastavalt glass ceiling ja glass elevator) tähistab see olukorda, kus naised või teised juhtimises vähemuste hulka kuuluvate rühmade esindajad põrkuvad probleemijärsakuga, mis satub nende teele sagedamini kui tavapäraselt. Ehkki paljud ületavad vaatamata raskustele teel seisva järsaku kokkuvõttes edukalt, ei saa nad siiski teenitud kiituse osaliseks, kuna neid võrreldakse enamrühma kriisiväliste esindajatega, kelleks juhtimises on enamasti mehed.

Hästi näitlikustab seda klaasjärsaku kui fenomeni selgitamise lugu 2003. aastal The Timesis ilmunud artikkel „Women on Board: Help or Hindrence” („Kas naised on ettevõtete juhtkondades abiks või takistuseks?”). Artiklis analüüsiti Londoni Börsi 100 suurima ettevõtte tulemusi, mis näitasid meesjuhtidega ettevõtete suuremat edukust võrreldes nende ettevõtetega, mille juhtorganites oli ka naisi. Seejärel analüüsisid aga täpselt samu ettevõtteid M. K. Ryan ja S. A. Haslam, kes vaatasid ettevõtete majandustulemusi pikemal ajateljel.

Teadlased avastasid, et naisjuhte nimetati ettevõtete etteotsa juhtudel, kus ettevõtte käsi ei käinud hästi. Tegelikkuses saavutasid naisjuhid olulise olukorra paranemise, ent vaadeldud aastast jäi tulemuste näitamiseks lihtsalt väheks. Seega ei olnud halvemates majandusnäitajates süüdi naised, vaid vastupidi – juba halvemas olukorras juhiks naise valimisega pöördusid majandustulemused stabiilselt paremuse poole. Nende ettevõtete etteotsa, millel läks hästi, samal ajal naisi aga ei nimetatud.