Mõelgem end olukorda, kus sinu vastuse peale saab vestluspartner vihaseks. Sa näed, kuidas ta õlad kerkivad, tema jume muutub õhetavaks, kulmud lähevad kortsu, huuled kriipsuks. Ta hingab sisse, et pahvatada sinu suunas süüdistus või sajatus. Või kuuled telefonis, kuidas teisel pool hääletoon tõuseb, valjeneb. Sõnavaling tormab sinu poole nagu kärestikuline jõgi.
Konflikti kiirabi
  • Foto: pixabay.com
Kes on töötanud inimestega, on küllap selliseid olukordi läbi elanud. „Jah! See ongi raske klient!”; „Ta ei kuule, ei tahagi kuulda.”; „Raiub muudkui oma. Süüdistab.”
Mis aga juhtub meiega? Meie kehaga, meie mõtlemisega? Valikuid on kolm: ründa/põgene/tardu. Kuidas nii? Meid on ju õpetatud, et „Pane end kliendi olukorda!”, „Astu partneri kingadesse!”, „Naerata!”. Tegelikult me käitume loomulikult, inimlikult. Selline ongi meie sotsiaal-bioloogiline pagas.
Võib-olla me võpatame, võib-olla tõmbume eemale, asume kaitsele. Me ei tea. Me ei näe end sel hetkel kõrvalt. Miks? Sest ratsionaalne mõtlemine ei ole veel sisse lülitunud.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele