Robotid ja töökohad

Eesti jaoks on uuringu tulemused üllatuslikult pigem rõõmustavad. Eeldatavalt mõjutab automatiseerimine 47% siinsetest töökohtadest, seejuures on kõrge automatiseerimis­riskiga ametite osakaal 12%, mis jäävad mõlemad alla OECD riikide keskmisele. Eesti seis on eriti hea võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega, kus ohus olevate ametikohtade arv on palju suurem. Näiteks on Slovakkias uuringu põhjal kõrge automatiseerimisriskiga koguni kolmandik kõigist töökohtadest.

Üldiselt kirjeldab töökohtade automatiseeritust hästi siiski riikide palgatase – Põhjamaades on ohus palju väiksem hulk ameteid kui Lõuna- või Ida-Euroopas. Erandiks on kaks suurt tööstusriiki, Saksamaa ja Jaapan, kus hulk töökohti võib siiski kaduda.

Eestile mõjub julgustavalt ka uuringu järeldus, et töökohtade automatiseerimise potentsiaali selgitab paremini viis, kuidas töö on organiseeritud, mitte niivõrd majanduse struktuur. Kui inimeste töötamine lihtsamini automatiseeritavatel tegevusaladel selgitab riikidevahelisest erinevusest umbes 30%, siis töötajate erinev profiil sektorisiseselt 70%. Lihtsustatult tähendab see, et Eesti ei pea tingimata Šveitsi eeskujul hakkama meditsiinitööstust ja finantssektorit eelisarendama, vaid piisab ka sellest, kui olemasolevatel tegevusaladel tehtaks „targemat“ tööd.

Tulles kaugest tulevikust tänapäeva, on Eestis hetkel küll pigem probleem töökäte puudus kui nende ülejääk. Kuigi 2017. aasta viimases kvartalis vabade ametikohtade arv III kvartaliga võrreldes vähenes, on tegemist pigem ajutise sesoonse langusega. 2016. aasta IV kvartaliga võrreldes oli täitmata ametikohtade arv 17% kõrgem. Kokku oli eelmise aasta lõpus saadaval üle 10 000 töökoha. Seejuures oli vabade ametikohtade arv suurim töötlevas tööstuses, kus see küündis 2200 lähedale. Hulgi- ja jaekaubanduses oli täitmata ametikohti üle 1700. Tööjõunappusest räägivad ka pea kõik teised indikaatorid. Omaette märgiline on asjaolu, et kolmandatest riikidest pärit töötajate värbamist reguleeriv sisserände piirarv täitus tänavu juba märtsis.

Kui tehnoloogiast tulenevate muutuste tõttu ennustatakse kadu ennekõike just töökohtadele, mis kuigi kõrget haridustaset või spetsiifilisi oskusi ei eelda, siis Eestis napib hetkel inimesi just lihtsamates ametites. Konjunktuuriuuringute põhjal kipuvad tööjõupuuduse üle enim kurtma just need tegevusalad, mille lisandväärtus töötaja kohta ja palgatase on keskmisest madalamad. Tööstuses on nõudlust enim tootmistööliste järele, teeninduses vajatakse müüjaid, puhastusteenindajaid jt. Üheks väheseks erandiks on tööjõupuuduse ja lisandväärtuse suhte poolest IT-sektor, kelle jaoks tööjõupuudus näib olevat stabiilne seisund.

Kuigi täitmata ametikohti on kõige enam tööstussektoris, ei saa sealset olukorda pidada väljapääsmatuks. Võrreldes sarnaste tegevusalade tootlikkusnäitajaid Eestis ja Põhjamaades, ületab sealne lisandväärtus töötaja kohta siinset taset 2-3-kordselt. See viitab aga asjaolule, et kohalikes tööstusettevõtetes peaks jaguma veel küllaga ruumi efektiivsuse kasvatamiseks. Võime küll rääkida Eesti paindlikest väikeettevõtetest, kes valmis kiirelt muutuvale nõudlusele reageerima, kuid selle pahupool on suur tööjõumahukus ja madalad palgad.

Seetõttu on paratamatu, et mida kallimaks muutub tööjõud, seda enam peab ettevõte mõtlema võimalustele, kuidas oma tegevust efektiivsemalt korraldada. Kahjuks ei ole ettevõtete kasvanud ind investeeringuid teha kuigivõrd märgatav. Ehkki pärast pikalt kestnud langust suurenesid eelmisel aastal töötleva tööstuse investeeringud masinatesse ja seadmetesse üle 10%, käibe ja investeeringute suhet vaadates suuremat muutust ei toimunud.

Ühest põhjust, miks ettevõtted on investeerimisel olnud tagasihoidlikud, pole usutavalt suutnud seni keegi anda. Varem on selleks peetud kesist nõudlust, mis muutis ettevõtjad tulevikuplaanide tegemisel konservatiivseks. Samas hakkas majanduskasv selgelt kiirenema juba 2016. aasta lõpul ja ka ettevõtjate kindlustunnet iseloomustavad näitajad on