Ülle Pind: juhtide nappuses Eesti ei saa endale naiste kõrvale jätmist lubada

Eestis räägitakse naisjuhtide nappusest juba aastaid. On tehtud uuringuid, kirjutatud arvamuslugusid ja arutatud konverentsidel. Aus küsimus on aga: mis on päriselt muutunud?

Eesti juhtide järelkasvu taevas ei ole ammu enam pilvitu. Demograafiline reaalsus on ühemõtteliselt selge: tööturule siseneb igal aastal tuhandeid inimesi vähem, kui sealt lahkub. Tippjuhtide keskmine vanus liigub üle 50 ning intensiivne tippjuhtimise periood kestab harva üle 20–25 aasta.

Vaatamata numbritele arvavad paljud, et meil ei ole probleemi ei naisjuhtide võimestamise ega meeste ja naiste palgaerinevusega. Ja paljudes organisatsioonides ei olegi. Kui aga vaadata Eesti tippjuhtkondi, siis võib märgata selget mustrit: mehed on tipus ülekaalus, samas kui naised koonduvad sagedamini keskastme või esmatasandi juhtimisse.

See ei ole pelgalt võrdõiguslikkuse küsimus, vaid ka ressursikasutuse, konkurentsivõime ja otsustuskvaliteedi küsimus.

Mõni aasta tagasi analüüsis Praxis põhjalikult, miks jõuab Eestis tippjuhtimisse nii vähe naisi. Uuring tõi välja mitmeid põhjuseid: nähtavuse puudumine, piiratud võrgustikud, stereotüübid, organisatsioonikultuur. Need on olulised tähelepanekud. Kuid jällegi: mis on pärast seda muutunud?

Uuringuid loevad ikka need, kellel probleemi ei ole. Või need, kes tunnevadki end klaaslae alla surutuna. Uuringud aitavad probleemi mõista, aga need ei muuda tegelikkust enne, kui organisatsioonid otsustavad midagi päriselt ära teha.

Skandinaavia riike on soolise võrdõiguslikkuse poolest sageli eeskujuks toodud. Põhjusega! Põhjamaade börsiettevõtete nõukogudes täidavad ligikaudu 40% kohtadest naised. See on Euroopa kontekstis silmapaistvalt hea näitaja.