PARE tegevjuht Kai Saard kirjutab, et juhtimises ei tähenda tagasihoidlikkus väiksemaks jäämist, vaid teadlikku valikut mitte olla ruumis kõige targem. Samal ajal ei tohi tagasihoidlikkusest saada ettekääne vaikimiseks – eriti siis, kui jutt käib juhtimiskultuurist ja naiste rollist organisatsioonide tipus.

- PARE tegevjuht Kai Saard
- Foto: Evelin Elmest
Mulle meeldib juhtimises üks väga konkreetne sõna – tagasihoidlikkus. Ma olen seda sõna kasutanud aastaid – juhina, juhatuse liikmena, koostööpartnerina, vabatahtlikuna. „Minu tagasihoidlikul arvamusel …,“ olen öelnud, mõeldes selle all, et ma ei suru oma arvamust peale, vaid arvan kaasa. Aga mida see päriselt tähendab? Ja miks peaks kaasa mõtlemine tähendama väiksemaks jäämist?
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Sunniviisiline jõustamine ja kvoodid tegelikult ei lahenda naisjuhtide vähesuse muret, muutus peab tulema võimestamisest, haridusest ja ka tahtest, kirjutab juhtimiskoolitaja, coach ja personaliekspert Ülle Pind.
Naisjuhtide osakaal on küll aastate jooksul suurenenud, kuid just meestippjuhte on jätkuvalt rohkem kui naistippjuhte. Põhjuseid on mitu.
Eesti naised ja mehed saavad tippjuhiks erinevaid teid pidi, seejuures kogevad naised teel juhiks arvukalt sooga seotud takistusi, selgub mõttekoja Praxise uuringust.
Homme tähistatava naistepäeva valguses vaatleme naiste positsiooni tippjuhtimises ja teadusmaailmas. Naisjuhte on rohkem kui kunagi varem, kuid teekond tippu nõuab endiselt sihikindlust ja tugevat süsteemi. Kogemusi jagavad Grant Thorntoni ja TalTechi naisjuhid.
Sobiva sündmuspaiga leidmine, mis oleks parajas kauguses linnakärast, kuid samas hästi ligipääsetav ja kaasaegsete võimalustega, pole lihtne ülesanne. Veelgi keerulisemaks muutub see siis, kui soov on ühendada seminar või koolitus millegi meeldejäävaga – näiteks looduses liikumise, ühiste tegevuste ja kvaliteetajaga. Selline koht on aga täitsa olemas.