Mis on kõige hirmsam lugu, mida me iseendale räägime?

Kas sinu tutvusringkonnas on kedagi, kes on läbi elanud kohutava lahkumineku ja usub seetõttu, et tõelist armastust ei eksisteeri? Või kedagi, keda on elus palju reedetud, mistõttu on tal raskusi inimeste usaldamisega? Kas sa tead inimest, kellel on töö juures suhteliselt nigel seis ja kes on seetõttu kaotanud lootuse kuskil midagi paremat leida?

Foto: motivaator,ee

„Mis ma ikka otsin uut partnerit, töökohta või väljundit – parem lepin sellega, mis mul on, ja elan rahumeeli edasi,” kõlab paljude inimeste suust. Kas see aga tõesti nii on, või on see järjekordne kaitsemüür selleks, et end mitte kunagi enam näidata, vältides potentsiaalset pettumust ja valu?

Uuringud näitavad, et tuhanded inimesed, kes on oma elus läbi elanud midagi valulikku ja kohutavat, räägivad endale seda ühte ja sedasama lugu: „Ma ei ole armastust väärt, muidu seda kõike poleks juhtunud.” See käib nii nende inimeste kohta, kes virelevad halva palga ja keskkonnaga tööl, kui ka nende kohta, kes on välja tulnud vaimselt vägivaldsest kooselust või keda on kooliajal mõnitatud ja traumeeritud. Need inimesed nimelt usuvad, et nad pole piisavalt head, ilusad, targad, teadlikud, väärtuslikud, hinnatud jne ning neil pole mõtet paremate jahimaade nimel võidelda. Just nimelt seetõttu näeme enda ümber nii palju inimesi, kes ebameeldival tööl vastu tahtmist edasi käivad, ebatervislikku suhet kuidagi ei lõpeta ega tee ka ühtki muudatust paremuse poole.

Mina tunnen näiteks isiklikult inimesi, kes lausa vihkavad oma tööd, on alamakstud ja juhtide poolt tugevalt domineeritud ning kes siiski mitte midagi ette ei võta. Ma tean inimesi, kelle palk laekub kaks nädalat hiljem, kuna firmal pole piisavalt raha, tean neid, keda sünnipäeva puhul isegi ei õnnitleta, sest juhi meelest pole see piisavalt tähtis päev, ja neid, kes töötavad iga päev hirmuvalitsuse all, kus iga viga võetakse kui järgnevat sammu vallandamise suunas. Miks ometi jäävad inimesed sellistele töökohtadele, kui me elame tegelikult võimalusi täis ja raketikiirusel arenevas Eestis? Ainus loogiline vastus küsimusele on see, et nad usuvad, et nad pole paremat väärt, ega hakka proovimagi. Inimestena oleme nii mõjutatud oma negatiivsetest kogemustest ja kui meid on sageli halvasti koheldud, hakkamegi uskuma, et väärime seda. Tegelik tõde peitub aga järgmises lauses:

Igaüks meist väärib sajaprotsentsilist armastust, lugupidamist, tunnustust ja väärtustamist. Kui me saame grammigi vähem, kui oleme ära teeninud, siis on aeg uks sulgeda ja uuest õiglasest avausest taas sisse pugeda.

Lõppkokkuvõttes on meil kõigil täpselt sama palju aega, mida me tahame kasutada siiski nautimiseks, oma potentsiaali kõrgemaks arenguks ja tegutsemiseks enda valitud eesmärkide nimel. Mida rohkem me talume käitumist, mis meid ei väärtusta ega hinda, seda tugevamini surume alla iseennast ja peegeldame sama käitumist ka oma lähedastele ja lastele. Meie käes on valik, kas lubame iseendal kannatada ja jääda olukorda, kus tunneme end tegelikult halvasti, või astume enda eest välja, väljendame oma nõudmisi ja mitte ühegi muudatuse korral lööme õigel hetkel ukse pauguga kinni.

Uskumus, et me pole piisavalt head, on mõttekam kohe asendada faktiga, et me oleme liigagi head selle jaoks, et mõni ennasttäis jobu meid endast madalamana kohtleb – see käib nii juhtide, kaaslaste kui ka sugulaste kohta. Teeks õige üheskoos lõpu sellele, kuidas haritud, võimekad ja targad inimesed alaväärsetel töökohtadel virelevad, tundes, et nad on vaid ajutised ja asendatavad lülid, keda kellelgi tegelikult vaja ei ole. Astudes iseenda ja oma elu eest välja, mõjutad sa kaudselt ka teisi, kes samuti seda muutust vajavad.

Mis on kõige hirmsam lugu, mida me iseendale räägime?

Seotud lood

Hetkel kuum

Enimloetud

Viimased uudised

Üritused

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga