Kui levinud on Eestis kaugtöö vormis töötamine?

Töötajaid, kes ei veeda kogu oma tööaega organisatsiooni tööruumides ning kasutavad professionaalsel eesmärgil harjumuspäraselt arvutit, internetti ja meili, nimetatakse ka e-nomaadideks. Juba 2010. aasta Euroopa töötingimuste uuringu kohaselt oli veerand Euroopa töötajatest e-nomaadid. Nende osakaal erineb riigiti märkimisväärselt, alates 5% Albaanias, Bulgaarias, Rumeenias ja Türgis, kuni üle 40% Hollandis, Taanis ja Rootsis ning 45% Soomes.

Kaugtöö plussid ja miinused

Kaugtööd käsitlevad uuringud on kaugtöö kasutamise juures välja toonud nii positiivseid kui negatiivseid aspekte. Ühest küljest on leitud, et kaugtöö tegemisel on positiivne mõju tööga rahulolule, juhi hinnatud töö tulemuslikkusele ning töö- ja pereelu ühildamisele. Samuti tajuvad töötajad kaugtööd tehes vähem stressi ja mõtlevad vähem töölt lahkumisele. Teisest küljest on kaugtööd seostatud ka negatiivsete mõjudega, eriti kui töötaja teeb kaugtööd suurema osa tööajast. On leitud, et töötajad, kes teevad kaugtööd sagedamini, tunnevad end rohkem töökohast eraldatuna ja neil esineb raskusi töö- ja kodukeskkonna eristamisel.

2015. aastal oli kaugtööd tegevaid töötajaid 18%-s organisatsioonidest (2009. aastal 21%-s). Enim on kaugtöö kasutusel MTÜ-des ja sihtasutustes ning oluliselt vähem äriühingutes ja riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustes.

Rahvusvahelistes uuringutes on leitud, et töö- ja pereelu ühildamist toetav organisatsioonikultuur tõstab märkimisväärselt juhtide valmidust võimaldada töötajatele kaugtöö tegemist. Seos nende kahe vahel tuleb välja ka tööelu-uuringust. Organisatsioonidest, kus kaugtöö vorm on kasutusel, peab töötajate vajadusi sobitada tööd muu elukorraldusega väga või pigem oluliseks 76%, ülejäänud organisatsioonidest 65%. Kaugtöövormi võimaldavate organisatsioonide seas on ka vähem neid, kes peavad oluliseks tugevat järelevalvet töötajate üle: tugevat järelevalvet peab neist oluliseks 44%, ülejäänud organisatsioonidest aga 59%. Kaugtööd võimaldavad organisatsioonid on samuti paindlikumad selles, kuidas kujuneb töötajate tööaeg – tööaja määrab ainult tööandja, ilma et töötajatel oleks võimalust seda muuta, 21%-s sellistest ettevõtetest, ülejäänute seas oli see osakaal 33%.

Kokkuvõtteks võib tööelu-uuringu tulemuste põhjal järeldada, et inimeste soov kaugtöö vormis töötada on aastatega suurenenud, kuid sellise töövormi võimaldamine ei ole vajadusele järele jõudnud. Kaugtöö tegemise kasvuks on lähitulevi­kus potentsiaali, kuna on olemas lõhe selle vahel, kui palju praegu kaugtöö tegijaid on ja kui palju on töötajaid, kelle tööd saaks potentsiaalselt ka kaugtöö vormis teha, kuid hetkel tööandja seda ei võimalda. Arvestades lisaks tööandjate järjest suuremat vajadust tööjõu­puuduse tingimustes pakkuda töötajatele neile so­bivaid töötingimusi ja ka tehnoloogia järjepide­vat arengut, peaks tulevikus kaugtöö vorm Eestis levinumaks muutuma.

Lisainfo

Käesolev tekst on osa sotsiaalministeeriumi toimetisest „Tööelu-uuring 2015 artiklite kogumik“, milles on vaadatud tööelu eri aspekte Eestis, tuginedes statistikaameti tööelu-uuringule.

2015. aastal korraldas statistikaamet teist korda üleriigilist tööelu-uuringut, mis keskendub töökorralduse, tööalaste suhete, töötajate kaasamise, kollektiivsete töösuhete ning töötervishoiu ja tööohutuse olukorrale Eestis. Esimene tööelu-uuring toimus 2009. aastal. Tööelu-uuringu raames küsitletakse nii tööandjaid kui töötajaid viie ja enama töötajaga organisatsioonides, 2015. aastal vastas uuringule 4778 töötajat ja 848 tööandjat.

Allikas: Sotsiaalministeeriumi ajaveeb