Kuidas jõuda konfliktist koostööni?

Ehkki oleme oma esivanematest tehnoloogiliselt, psühholoogiliselt ja lihtsalt loogiliselt palju edasiarenenumad, oli meie eelkäijatel arvukalt oskusi, mis tänapäeval hädasti ära kuluks. Loodusrahvastel, kes elasid väikestes külakogukondades, oli mõeldamatu elada lahendamata konfliktide keskel. Passiivne tüli kahe naabrimehe vahel võis viia kogukonna hävimiseni. Seetõttu olid neil välja töötatud efektiivsed meetodid igasuguste erimeelsuste lahendamiseks.

Kui loodusrahvaste hulgas oli kahe liikme vahel erimeelsusi, siis kutsus kogukonna vanem vaenutsejad enda juurde ja laiali ei mindud enne, kui oli kokku lepitud kahju hüvitamises ja omavahel ära lepitud. Samuti kutsuti säärastesse rahutegemise ringidesse kõik osalised, kes võisid kuidagi konfliktiga seotud olla.

Meie erinevus oma eelkäijatest on ehk peamiselt selles, et tahame konflikte lahendada võimalikult salaja ja võimalikult vähese kaasatuse printsiibil. Varguse ohvriks langenu ei pruugi kuude kaupa teada midagi uurimise käigust. Koolis korda rikkunud poisi käitumisest tahab klassijuhataja vanematega omaette rääkida ja kollektiivis pingeid tekitav kolleeg kutsutakse ülemuse juurde vaibale neljasilmavestlusele. Filosoof Thomas Hobbes kirjeldas inimeste kooseksisteerimist kui kõigi sõda kõigi vastu ning lepitamatus ehk konfliktide õhku jäämine on ilmselt üks olulisemaid tegureid, mis sellist seisu tekitab. Olgu kohtus, koolis või kollektiivis, efektiivne lahendusviis on see, mille leidmisest võtab osa võimalikult suur hulk neid osalisi, keda erimeelsus vahetult puudutab.