Quo vadis, qoolitus?*

Väike valik moodsatest töösuhetest: interimid (interim management), platvormitöö, osakoormusega töö, nulltunnilepingud, sabbatical ehk töövaheldus, portfellipõhine töö (portfolio work), töökoha jagamine (job sharing), töötaja jagamine (employee sharing), hulgakesi töö (crowd employment), koostööpõhine töö (collaborative employment), vautšeripõhine töö (voucher-based work) jne. Kõik need töösuhtevormid eeldavad ka uuemat arendus- ja koolitusvormi. Usun, et ka siin on peamine märksõna dünaamilisus. Mida see täpsemalt tähendab? Esitan mõned suundumused, millest mõned on alles eos, teised kasvatavad võrseid ja kolmandad hakkavad õisi ajama.

Läänelik individualism on võitmas üht viimastest vaenlastest – töösuhteid. Industriaalajastu lõi kollektiive, suuri tööstuslikke löögirusikaid, mida hoidis koos distsipliin ja kannustas progress. Infoühiskond muutis massi nutikaks, ent ettekujutus möödapääsmatust seotusest kolleegidega jäi. Tänapäeva töötaja on eraklik nomaad (paikkonna vahetus ei pea alati faktiliselt realiseeruma, ent on võimalusena olemas). Koroonakriis süvendas seda veelgi enam. Kodud muutusid kontoriteks, kolleegid nägudeks arvutiekraanil ja meeskond meeldivaks ettekujutuseks.

Nii vajadus kui võimalused tingivad arengu ja koolituste personaalset pakkumist. Gruppide koolitused ei kao kuskile, ent tõenäoliselt marginaliseeruvad. Kas omal initsiatiivil või tööandja mahitusel otsitakse järjest enam individuaalseid programme või treeninguid. Koolitusspetsialisti jaoks tähendab see vajadust olla veelgi teadlikum pakutavatest võimalustest. Ilmselt kasvab „teadjameeste” hulk, kes kohest õnne, edu ja täiuslikku võimekust pakuvad. Vähe sellest, individuaalsed treeningud sisenevad järjest jõulisemalt globaalsele turule ja koroona kiirendas ka seda protsessi.

Tervisekriisi puhkedes püüdsid koolitusettevõtted kibekiiresti virtuaalkeskkonda kolida, lootuses nii enda äri päästa või teatud taset säilitada. See on vihma käest räästa alla pagemine. Koolitusklassis, meie keele- ja kultuuriruumis, oleme üksi. Virtuaalmaailmas vaid märkamatu tilk ookeanis. Mida noorem inimene, seda paremini oskab ta inglise keelt ja kui juba veebiseminar või online-kursus, siis milleks piirduda eesti pakkujatega? Tegelikkuses on küsimus ilmselt, milleks üldse vaadata eesti pakkujaid?

Koolitusaines sünnib ja areneb suuresti angloameerikalikus kultuuriruumis. Meie siin toome vaid maale. Olgu see coaching, mindfulness vms. Me ei vaevu isegi emakeelset nime imporditule leidma! Tarbija/tellija perspektiivist – milleks osta koopia, kui originaal on kättesaadav? Internet on kõigi võimaluste väli … seda aga peamiselt suurtele.

Distantskoolituse osakaal kasvab lähiajal ilmselt ka Eestis, ent see ei ole niivõrd võimalus eesti koolituspakkujatele, küll aga ostjatele. Tarkadele ostjatele, sest mida suurem on turg, seda suurem ka võimalus pakutus pettuda. Tuntud vanasõna parafraseerides: napakalt nülitakse netis neli nahka. Selleks, et orienteeruda kõigis digiavaruste arendusvõimalustes, oleks eraldi koolitust vaja …

Üks võimalus põgeneda pakkujate pealetungi eest on luua organisatsioonide enda arenguprogramme. Meil Eestiski on erinevatel asutustel arenguinstituute, juhtide koole või kasvuprogramme. Maailma mastaabis on tõenäoliselt tuntuim Google’i Search Inside Yourself. Nii eduka programmi loomine ei ole ainult hea arenguvõimalus oma töötajatele, vaid lisatoode, mida saab kalli raha eest müüa kasvõi kriisiaegadel (väike vihje turismiettevõtetele). Sellisel juhul muutub koolitusjuht või -spetsialist loovjuhiks, kes saab arendada, disainida, kujundada, luua … Loodetavasti koos mõne välise eksperdiga, sest selliste stsenaariumide puhul on koolitajate/treenerite võimalus vaid osaleda programmi loomisel, mis hiljem hakkab loodetavasti elama enda iseseisvat kuulsusrikast elu.

Koolitusturu tulevik on väljakutseterikas, ent erutav.

* Viide koolitusmaailma rahvusvahelistumisele