2017. aastal otsustas restoraniäris tegutsev Kristjan Peäske, et tahab hetkeks juhtimiskarussellilt maha astuda ning võttis ette 200-kilomeetrise rännaku Camino de Santiago radadel. Tegemist ei olnud niisama rännakuga, vaid kogemuskoolitusega, mis toimus Põhja-Hispaanias, enam kui tuhande aasta vanusel palverännaku teekonnal.
Krstijan Peäske
  • Krstijan Peäske
"Ma arvan, et ma ei erine väga paljudest teistest inimestest, öeldes avameelselt, et me oleme kõik sõltuvad nutiseadmetest ja juhina ka sellest dopamiini laengust, mida saavutamine ja probleemide lahendamine meile annavad. Mis tähendab, et kogu ärkvelolekuaja töötame tegelikult režiimil, kus adrenaliinitase on suhteliselt kõrge. Üpris keeruline on sellest välja tulla ja proovida end ümber lülitada rahulikumasse režiimi, kus oleks võimalik tajuda maailma enda ümber ja tunda mõnu lihtsalt olemisest. Sellisesse seisundisse on ennast raske sundida, sest töömelu on põnev ja meie eluga nii tihedalt seotud, et raske on sellest eemal olla,“ räägib Kristjan.
Aira Tammemäe Camino de Santiago juhtimiskool viis Kristjani 2017. aasta maikuus traditsioonilise klassiruumi asemel Põhja-Hispaaniasse rändama. „Camino juhtimiskoolitus kõnetas mind juba sellepärast, et see pakkus võimalus saada 10 päeva aega iseendale, ilma ühegi välise segajata. Tegin lausa teadliku otsuse lülitada oma telefon selleks ajaks välja, et saada sellest kogemusest maksimumi,“ ütleb ta. „Paljudel tekib kindlasti küsimus, et minul ei ole see võimalik, ma lihtsalt ei saa olla kõigest eemal. Ma olen ka tavapäraselt see, kellel ei ole võimalik eemal olla. Isegi puhkustel teen enamasti ikkagi õhtuti tööd ja olen oma meeskonnale kättesaadav, sest olen seda alati pidanud väga oluliseks väärtuseks. See kogemus õpetas, et maailm saab väga hästi ilma sinuta ka hakkama ja asjad toimivad normaalselt isegi siis, kui sa ei ole koguaeg kursis, mis täpselt toimub.“ Ta on veendunud, et teiste inimeste juhtimiseks peab inimene olema ennekõike suuteline juhtima iseennast.
„Sellises vormis asja ei ole kindlasti mõtet Eestis teha. See tunnetus, et ma olen täiesti uues keskkonnas, kõnnin võõrastel ja samas ajaloolistel radadel, maagiliste mägede vahel, on selles mõttes vabastav, et sa oled niivõrd teistsuguses kultuuriruumis, et see kisub su endasse. Kui me oleksime sellel rännakul olnud näiteks Tallinnast 50 km kaugusel, oleks juba emotsionaalselt palju raskem lasta lahti töömõtetest ja olmeprobleemidest.“

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele