13. märts 2019
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põlvkonnavahetus tööturul

„Kas võitlus põlvkondade vahel on vältimatu?”; „Silmapiiril terendab võimas põlvkondadevaheline torm.” – nii hoiatas USA riiklike poliitikaanalüüside keskuse uuring juba aastal 2001.
Foto: GraphicStock

Üha rohkem on ka Eesti meedias muutunud normaalseks inimesi põlvkondadesse lahterdada ja neile lahtritele sildid kleepida. Süsteemide loomine ja kategoriseerimine on inimese loomuses – otsida seoseid, sarnasusi, erinevusi, loogikat. Selline kollektivistlik anarhism tekitab konflikte eri põlvkondade vahel ka koduses sünnipäevalauas, sest meedia kujundab arusaamu.

Tööturg muutub

Noorus on alati hukas olnud ja keegi ei kuula vanema põlvkonna nõuandeid, kõik tahavad ise oma ämbrid kolinal läbi käia. Kuna inimese füsioloogia pole tuhandete aastate jooksul eriti muutunud, ei ole ka järgmise kümne aasta jooksul oodata suuri muutusi inimese instinktiivses käitumises – õppimine tegutsemise kaudu jätkub. Suured ühiskondlikud ja kultuurilised tööturu muutused on alati olnud seotud tehnoloogia revolutsioonilise arenguga (tööstusrevolutsioonist digitaalseni). Tööstusrevolutsioonist, mis algas 19. sajandil, räägitakse tänapäeval kui suurest pöördepunktist, mis tõi inimkonna agraarühiskonnast teenuste- ja tarbimisühiskonda. Vähem on aga juttu sellest, et need revolutsioonilised muutused tekitasid alguses tohutu kaose: 80% elanikkonnast, kes olid n-ö eesliini töötajad, olid täielikus sõltuvuses ettevõtja suvast. Samuti puudusid igasugused õigusaktid, mis sätestanuks normaalse tööaja ja miinimumtöötasu. Keegi ei keelanud rakendada tööle seitsmeaastast last kaheksaks tunniks, maksti töötasu, millest polnud võimalik ära elada, polnud tasustatud puhkust ega vabu päevi. Enne tööstusrevolutsiooni oli aga väike eraettevõtlus, paindlik töökorraldus, vabakutselisus – peaaegu igal mehel oli oma ettevõte või talu. Kas mitte sellist tööturgu ei igatseta taga ka praegu? Järelikult on turule omane tsüklilisus ja sageli see põnev-parem-uus võib olla uuesti avastatud ja veidi tuunitud vana.

Tundub, et tööturul on kõige ideaalsem töötaja 30–40-aastane mees: kool on läbi, kogemust juba on, läbi pole veel põlenud ega lähe loodetavasti lapsehoolduspuhkusele. 20–30-aastane peab ennast mõnikord aga justkui süüdi tundma ja tööandja ees nina norgu laskma, sest kogemust pole ja tahaks teha tööd, millel on mõte ja mis on äge. Üle 40-aastasel peaks jällegi imelik olema, sest ta on juba vanavõitu, samas lapsed on juba suured ja ta ei nõua palju palka.

Muutust on vaja. Üks on kindel: see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam õiges suunas edasi. Arvan, et just siin on meil lumehelbekestelt üht-teist õppida, selle asemel et neid pidevalt maha teha. Digikultuuri ajakirjanik Amelia Tait nimetas 2017. aastal väljendit „lumehelbeke” (ja selle definitsiooni) aasta solvanguks. Olen nõus.

Lumehelbekesed

Iga uus põlvkond võitleb oma väärtuste ja õiguste eest oma kontekstis ja uus generatsioon ei saa kunagi olla samasugune nagu eelmine. On loomulik, et põlvkond, mis sirgub sotsialistlikust ühiskonnast, võitleb privaatsuse, individuaalsuse, oma isikliku omandi eest ehk kõige selle eest, millest oli puudus, ja peab seda põhiväärtuseks. Kui see on saavutatud, ei ole see enam prioriteet. Järgmine põlvkond peab oma võitluse ilmselgelt millegi muu eest – see ongi areng. Kui järele mõelda, ongi hea, et uus generatsioon ei pea maailma kõige olulisemaks teha iga hinna eest varahommikust hilisööni tööd selle nimel, et omada head autot ja suurt maja heas naabruskonnas ning töötada kõrgel ametikohal – see ei ole nende võitlus.

Lumehelbeke sõidab rattaga tööle, jagab sõiduteenust, üürib korteri vana tehase pooleldi renoveeritud ruumides, peab atraktiivseks tööandjat, kes väärtustab võrdsust ja mitmekesisust, eelistab hierarhiata kollektiivi, investeerib raha elamustesse, mitte asjadesse, tahab teha tööd, mis on meeldiv, mis on eetiline, millel oleks rohkem väärtust kui üks lisaeuro ettevõtja Excelis. Nemad muudavad maailma ja neile tuleks selleks võimalus anda. On hea, kui nad loobuvad sellest, mida eelmine põlvkond pidas edukuse ideaaliks, sest see, kuhu on praeguste arusaamade ja töökorraldusega jõutud, ei ole see, kuhu taheti jõuda: ühiskondlik segregatsioon ei ole kunagi olnud nii suur, rikaste ja vaeste erinevus pole kunagi olnud nii kontrastne, keskkond pole kunagi olnud nii saastatud. On hea, et peale on kasvamas põlvkond, kelle jaoks on elu midagi rohkemat kui raha, võim ja positsioon. Mis on selles valet, kui nad otsustavad, et teevad seda, mis neile meeldib? Kui inimene teeb seda, mis talle meeldib, teeb ta seda palju suurema pühendumuse ja kiindumusega.

Uus põlvkond ja muutused

Bill Gates kirjutas oma blogis selle aasta augustis kapitalismist ilma kapitalita (Jonathan Haskeli ja Stian Westlake’i samanimelisest raamatust) – suundumusest majanduses, mille protsesse ei kujunda enam nõudluse ja pakkumise suhe, vaid midagi hoopis keerulisemat. Sarnaseid suundumusi on märgata ka tööturul, mida mõjutab põlvkonnavahetus. Kompetentsieelise tagavad tegurid, mida on raske numbrites mõõta:

* võime luua pidevalt uusi ideid;

* meeskonna sünergia;

* riskivalmidus;

* kollektiivne õppimis- ja tegutsemisvõime muutuste ajal;

* ühiste väärtuste jagamine.

Milliseks kujuneb tööturul toimuvate muutuste tulemus, sõltub paljuski inimestest ja nende hoiakutest. Uus põlvkond on turule tulnud ja kui tööandja ei näe neis võimalust ega taha nende ootustega kohaneda, ei püsi ta konkurentsis. Tööandja, kes turu olukorraga ei kohane, ei jää ellu. Muudatused, mida tööandja peab tegema, läbivad kõiki juhtimistasandeid ja see ei pruugi osutuda lihtsaks ettevõtmiseks. Isegi töökeskkond ja vahendid ning kommunikatsioonijuhtimine vajavad täielikku muutust. Samas pole paanikaks põhjust, sest inimeste põhivajadused ajaga palju ei muutu: äraelamiseks vajatakse piisavat sissetulekut, turvalist ja stabiilset töökeskkonda, tunnustust ja vabadust, et oma unistusi teoks teha, ning tunnet, et ollakse oluline ja kuulutakse kuhugi.

Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Helen RootsPersonaliuudised.ee juhtTel: 55 988 223
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700
Mirell SoaseppKonverentside programmijuhtTel: 55 565 456