Töökultuur, kus ei puhata, toodab läbipõlemist ja lahkumisi

Töötajate läbipõlemisel ja kõrgel stressitasemel on ülisuur mõju nii Eesti riigi eelarvele kui ka Eesti ühiskonnale laiemalt.

Kuigi ligi 80% ettevõtte tulemuslikkusest sõltub inimeste energia tasemest, juhitakse tööelu endiselt nagu masinaparki – mõõtes tunde, mitte jõudlust.

Kui inimene põleb läbi, kellel on vastutus? Temal endal? Tööandjal? Juhil?

Kui ettevõte ei saavuta soovitud tulemusi ja meeskond on pinges, pööratakse pilk enamasti esimesena organisatsiooni protsesside ja strateegiate poole. Sealjuures jääb juhtiva inimese närvisüsteemi seisund sageli tahaplaanile. Samas määrab just see nähtamatu tasand sageli, kas organisatsioonis valitseb koostöö, usaldus ja loovus või pinged, hirm ja kuhjuv läbipõlemine, kirjutab juhtimise mentor Eve Krautmann.

Meist igaüks on olnud koosolekul, kus slaidid vahetuvad, inimesed istuvad ümber laua, aga mõtted ei liigu. Midagi justkui toimub, kuid info kohale ei jõua. Sageli pole küsimus selles, mida tehakse, vaid kus seda tehakse – keskkond mõjutab meid rohkem, kui tunnistada tahame.