Autor: Gea Otsa • 4. juuni 2019

Miks peaks tööandja pöörama tähelepanu töötajate vaimsele tervisele?

Tänapäeva Eestis, kus töökäte järele on järjest suurem nõudlus, ei saa me lubada, et inimesed jäävad töölt kõrvale ennetatavatel põhjustel, näiteks vaimse tervise riskide tõttu. Sageli on võimalik väikeste muutustega töökeskkonnas ja -korralduses ära hoida ületöötamist, konfliktseid olukordi ja tekkida võivat frustratsiooni, mis kõik võivad viia tööstressi ja läbipõlemiseni. On oluline, et tööandjad teadvustavad endale vaimse tervise ja töö produktiivsuse seoseid. Õnnelik, hästi informeeritud ja rahulolev töötaja (mis ei võrdu sugugi mugavustsoonis olemisega!) panustab ettevõtte käekäiku palju rohkem kui töötaja, kes tuleb tööle vaid raha teenima.

Kui töövõime on vähenenud füüsiliste probleemide tõttu, on seda näha ja ka lihtsam töötajat toetada. Psühholoogiliste probleemide tõttu ei tea tööandja aga tihti, mis selle taga on. Kuidas saada aru, kas inimesel on halb iseloom või äkki hoopis mured, millega tööandja peaks arvestama?

Kaskla usub siiralt, et pole olemas halva iseloomuga töötajat, kes tuleb hommikul kodust välja vaid selleks, et kellelegi teise elu põrguks muuta. Enamasti on sellise käitumise taga isiklikud pikaajalised probleemid ja ebakindlus.

Kuidas vaimse tervise probleeme tähele panna? Esmalt tuleks otsida erinevust käitumises võrreldes varasemaga, ohumärkideks võiks olla ka hilinemiste sagenemine tööletulekul või tähtaegadest kinnipidamisel, eemaldumine üldisest koostegemisest ja ühisüritustest ning alkoholi tarvitamise suurenemine. Stressis inimene on vastuvõtlik ka haigustele – sagedased on külmetus ja muud haigused, aga ka kaebamine lihasvalu või peavalu üle võivad viidata vaimse tervise probleemidele ning neid märke tuleks võtta tõsiselt.

Kuidas pakkuda abi nii, et see poleks privaatsusesse tungimine?

Kindlasti peab inimene olema valmis abi vastu võtma, vägisi kedagi aidata ei saa, eriti kui olukord ei ole otseselt kellelegi eluohtlik. Tööandja saab luua võimalused abi saamiseks, pakkudes töötajatele erinevaid tugiteenuseid. Üks näide võiks olla võimalus anonüümsele nõustamisele. Kui on vaja suunata inimest abi vastu võtma, on parim viis läheneda kellegi töötaja jaoks usaldusväärse ja respekteeritava inimese kaudu, olgu selleks siis hea kolleeg, sõber või pereliige. Karta ning alahinnata ei tasu ka lihtsat ja siirast küsimust, kas töötajaga on kõik hästi. See on üllatav, kui paljud selle küsimuse peale tegelikult vastavadki, kuidas neil päriselt läheb, ning on sageli siis nõus ka abipakkumist aktsepteerima.

Vähenenud töövõimega inimesi peljatakse tihti tööle võtta. Kuidas sellest hirmust tööandjana ja ka kollektiivis üle saada?

Oluline on kokku leppida terve kollektiiviga, et luuakse võimalused töötamiseks ka vähenenud töövõimega kolleegide jaoks ja rääkida läbi, mida see täpsemalt tähendab. Kindlasti tasub ühendust võtta töötukassa ja/või erinevate liitudega, kes koondavad ja koordineerivad puuetega inimeste tegevusi. Need institutsioonid oskavad hästi nõu anda, millised peaksid olema muudatused töökeskkonnas, et ettevõttes saaksid oma panuse anda ka vähenenud töövõimega inimesed. Jällegi võib ette tulla positiivseid üllatusi, tõdedes, et tegelikkuses on vajalikud muudatused minimaalsed ning kollektiiv on hea meelega valmis uut töötajat ka ise toetama.