Aasta koolitaja 2019 on Jaanus Kangur

Telefon heliseb. Vastan. Ilma igasuguse sissejuhatuse ja tutvustusteta küsib helistaja: „Kas te teete nalja?ˮ. Palun küsimust täpsustada. Helistaja küsib: „No, kas teie olete naljamees?ˮ. Helistaja oli ühel minu koolitusel teinud märkmikusse ülestähenduse, et teen nalja. Nüüd otsis ta ühele üritusele meelelahutajat.

Vaatan konverentsi ülekannet. Esineja räägib, kuidas inimese silmadest on võimalik välja lugeda, kas too on valgustunud või mitte. Osutab slaididel fotodele ja selgitab, kes siis on ja kes kohe teps mitte valgustunud pole.

Tutvusin pakutavate koolitustega ning kõige enam köitis tähelepanu kursus „Maarohumemm ehk travnitsaˮ. Mida kursusel täpselt õpitakse, eks see selgub, kui minna ja osaleda.

Otsese oskuse järgi on lihtne koolitust valida ehk kui soovitakse õppida jumestama, aeda harima või kindaid kuduma, saab juba nime järgi õige kursuse leida. Erinevus võib olla üksnes lektori isikus ja metoodikas. Sotsiaalsete oskuste puhul on juba keerulisem, sest lisaks oskusele tuleb mängu taustideoloogia. Näiteks võib läbirääkimistele läheneda Harvardi koolkonna põhiselt või viimasel ajal järjest populaarsema Chris Vossi ja Raz Thali tehnikatega. Suhtlemisel tuleb juurde üldine inimkäsitlus ja taustaeeldused, mis ja kes üldse on inimene, mis on suhtlemise üldisem eesmärk, siht ja olemus. Suhtlemine pole kaugeltki ainult oskused. Meeskond, motivatsioon. Kõik sellised teemad sisaldavad lisaks oskustele suure osa maailmavaadet, eeldusi ja uskumusi. See teeb koolitusmaailmas orienteerumise üsna keeruliseks. Mõni kursus võib olla palju enamat, kui pelk pealkiri lubab.

Praegu on kasvav trend eneseabipõhine lähenemine arengule. Eneseabi ei ole üksnes üksikud tehnikad või harjutused, vaid teatud tüüpi maailmakäsitlus. Eneseabi on nimetatud instrumentaalreligiooniks. Tõepoolest, kui vaadata, siis mitmed tehnikad on (peamiselt ida-) religioonidest „välja aurutatudˮ ehk jäetud ära uskumuste osa ning võetud üle üksnes praktikad. On autoreid, kes seda ei varjagi, näiteks Kristin Neff. On autoreid ja autoriteete, kes pigem kontrabandina teatud vaimsust ekspordivad. Selles pole midagi halba ega valet. Kindlad eripärad on. Kirjanduskriitiliselt on eneseabiraamatuid analüüsitud ja on püütud leida ühisosa. Üks neist on suletus, mis haarab lugeja endasse ja juhib ainuõiget teed pidi n-ö õndsusesse. Ilmselt avaldub selles kõige enam eneseabi kvaasireligioosne olemus – omada tõde ja teed selleni.

Sarnasus religiooniga on teadmiste saamise viisides. Enne usutakse ja siis otsitakse kinnitust. Enne esitatakse tees ja seejärel tõestus. Tõestuse puhul viidatakse tihti teadusele, ent sageli on puudulik kas viidatud allikate autoriteet, uurimismeetod või seos väitega. Kord leidsin ühest meeskonnakoolituse materjalist viite kellelegi Nobeli preemia laureaadile. Lihtne guugeldamine näitas, et sellise nimega nobelisti teadusmaailm ei tunne. Uurisin, kust see viide pärit oli. Selgus et ajakirjast Avanemine. Kõigel sellel on oma koht, roll ja auditoorium. Oluline on, et otsija oskaks vahet teha.