Läbipõlenute lood: võtad küll aja maha ja puhkad, aga piitsutad end selle eest veel rohkem

Füüsiliselt andis läbipõlemine tunda sellega, et süda puperdas nii, nagu oleks just seitse korda trepist üles-alla jooksnud ning selline tunne tekkis kohati täiesti ootamatult ja rahulikul momendil. „Ma hingeldasin nii, et mul oli õhupuudus. Kõrvad hakkasid vilisema ja ma ei suutnud aru saada, mis ümberringi toimub. Tekkisid ka suured tujumuutused, lootusetuse ja tühjuse tunne,ˮ rääkis Berit.

Ta arvas, et n-ö kärssamine hakkas tegelikult pihta juba mitu aastat varem. „Läbipõlemine on hästi salakaval „haigusˮ, mis võib ligineda mitu aastat varem, enne kui seda tajuma hakkad.ˮ

Pärast keskkooli käis ta läbi kolm kooli, lootes, et need aitavad teda edasi. Veidi aitasid, aga nii kiiret ja kohest mõju ei tulnud, nagu ta lootis. „Vahel anti mulle juhiametit küll n-ö nuusutada, aga mitte pikalt.ˮ

Siis aga kutsus üks Eesti suur tootmisettevõte Kristjani kvaliteedijuhiks ja ta asus juhtima viieliikmelist tiimi. Samal ajal arutas Kristjan tegevjuhiga oma juhtimise vaateid ja tegevjuhile tema mõtted meeldisid. Kolme kuu pärast oli tal juba 15 alluvat, poole aasta pärast 50 alluvat, siis juba 150 ja lõpuks 200.

„Siis saingi tammi tagant minema – sain spetsialistist tippjuhiks kahe aastaga. See oli äge! Kõik see, milleks ma olin valmistunud, oli mul nüüd käes. Mul oli meeletult tegevusvabadust, otsustusõigust, inimesed, eelarved. Kõigis osakondades panin kohe käima parendusprojektid ja võtsin mõne ka endale juhtida,ˮ selgitas Kristjan.

„Kogu vabaduse taustal tuli kummipaelana kaasa natuke hiilivalt ka vastutus ja arusaam, et ma ei juhi ainult protsesse, vaid ka inimesi ja et minu otsused mõjutavad mitte ainult 200 inimese elu, vaid ka nende pereliikmeid jne,ˮ rääkis Kristjan.

Vastutuse suurenemisega hiilisid Kristjani sõnul ligi ka muud huvitavad asjad: kehakaal ja vererõhk hakkasid kasvama ning öösiti polnud und, sest seda segasid pidevad töömõtted. „Ühtlasi hakkasin endale hobisid keelama ja kasvas mu energiatase, sest ärevus läks järjest suuremaks. Ka ajutegevus läks väga aktiivseks, sest kogu aeg oli vaja midagi mõelda. Tagantjärele mõeldes oli see kõik tohutult koormav,ˮ tunnistas Kristjan.

Kõige selle taustal oli ta aga kindel, et kõigil on raske ja kui täiega pingutada, siis peabki raske olema. „Tundsin pidevat kurnatust ja seda, et ma ei puhka enam välja, mistõttu toimisin ühest hetkest justkui varuakude pealt ja hakkasin jõuga asju ära tegema. Nägin, et enam ei jaksa, aga samas oli see reserv ja entusiasm kuskil sisemuses olemas.ˮ

Päevad muutusid järjest raskemaks – kuni selleni välja, et õhtul koju jõudes polnud enam millegi jaoks energiat. „Kui küsiti, kuidas päev läks, siis ütlesin, et raske päev oli. Tegelikult oli tavaline päev, justkui samad teemad, millega olin kogu aeg tegelenud, aga tekkis kurnatus ja ainuke asi, mida ma tahtsin, oli diivan ja see, et saaksin seal üksinda olla,ˮ kirjeldas Kristjan.

Tagantjärele vaadates tekkis taustale ka küünilisus nende inimeste suhtes, kes tema tööd väga palju mõjutasid. Samuti tekkis soovimatus panustada neisse asjadesse, millesse polnud usku. „Nüüd, kolm aastat hiljem, olen aru saanud sellest, mis mind kõige rohkem mõjutas – see, kui madalale langes enesehinnang,ˮ tõdes Kristjan.

Kristjan selgitas, et sattus pooljuhuslikult ühele psühholoogiakoolitusele, kust noppis endale niidiotsi ja hakkas uurima enda sisemaailma juhtimise tehnikaid, mida ta iga päev teadlikult rakendama asus. Ta tuli läbipõlemise seisundist välja umbes poole aastaga, lähedased ja kolleegid ei teadnud aga tema olukorrast mitte midagi.

„Üks mõte, mida tahaksin edasi anda, on see, et läbipõlemine ei ole sündmus, vaid pikk protsess. See algab sellest, et entusiasm võib olla laes, aga lähed lõpuks jõuga iseenese vajadustele vastu,ˮ tõi Kristjan välja.

Teda aitas kõige rohkem hingamise jälgimine. „Jälgisin, et minu hingamine oleks aeglane ja rahulik. See oli minu jaoks parim viis, kuidas oma keha ja mõistus lahti muukida. On hämmastav, milline on selle tehnika pikaajaline mõju.ˮ

Anneli selgitas, et tööstressi tunneme kõik ja oleme sellega hästi tuttavad – kui tuleb näiteks mõni uus projekt, süsteem, juht, tiim vms. Tööstressis käib tavalise tööelu juurde. Läbipõlemiseni viib aga see, kui tööstress kestab aastaid ja vahepeal pole mahti puhata.

Läbipõlemist iseloomustab Anneli sõnul hästi see, et inimene ei saa ise väga kergesti aru, kui ta on läbi põlenud. „Tööstressis inimesed tõdevad, et neil on palju tööd, aga läbipõlemise hetkel sellest enam ei räägita. Tööstressi puhul on kõike hästi palju – palju tööülesandeid, vastutust. Läbipõlemise tunneb ära sellest, kui kõike on vähe – vähe energiat, huvi, jõudu, aega. Tekib kurnatus ja lootusetus – tunne, et see jääbki nii ega lõpe kunagi,ˮ kirjeldas ekspert.

Siinkohal on ka kolleegide ja juhi roll märgata läbipõlemist ning juhtida sellele tähelepanu, aga lõpuks jääb vastutus ikkagi igaühele endale.

„Läbipõlenud inimeste puhul olen märganud seda, et nad ei räägi sellest kellelegi. Kui olen inimeselt küsinud, kas ta on oma juhile öelnud, et tal on palju tööd ja enam ei jaksa, siis vastatakse, et juhil on ju veel rohkem tööd. Sellises olukorras on juba vaja sekkuda – kui inimene justkui tunnetab, et keegi teda enam aidata ei saa,ˮ rääkis Anneli.

„Vahel tuleb ette ka mustrit, kus inimene ütleb, et ainuke võimalus on töölt üldse ära tulla – ja teha seda kohe. Kui sealt edasi kaevata, siis tuleb tõdemus, et ei taheta juhti alt vedada ja öelda, et ei saa tööülesannetega hakkama, mistõttu tahetaksegi lahkumisavaldus lauale visata. Aga siin ei mõisteta, et sellega pannakse juht ju veel raskemasse olukorda. Juhiga koos asja arutades on siiski kergem väljapääsu leida,ˮ arvas Anneli.

Kui läbipõlemise protsess on juba alanud, siis pikast nädalavahetusest või nädalasest puhkusest tegelikult ei piisa, vaid oluline on teha muudatusi. See on juhtide ja personalitöötajate roll. Tähtis on muuta kas tööülesandeid, vastutust, võtta inimene mõnest projektist välja, sest midagi peab muutuma. Isegi kui inimene on olnud kuid haiguslehel ja läheb seejärel tööle tagasi samade ülesannete juurde, siis on tagasilangemine üsna kiire.

Anneli ütles, et läbipõlemise ennetuse puhul on võtmemärksõna enesesõbralikkus. „Kui vahel on inimesel lootusetuse tunne väga suur, siis olen küsinud, et kui su väga hea sõber räägiks sulle seda juttu, siis mis sa temale soovitaksid. Selle küsimuse peale tuleb tihtipeale ka palju pisaraid. Me julgeme anda häid soovitusi enda lähedastele, aga ei ütle seda iseendale,ˮ leidis asjatundja.

1. Tee pea tühjaks

See mõte tuleb GTD meetodi ühest põhiprintsiibist: sinu meel on ideede saamiseks, mitte nende hoidmiseks (David Allen). Vahuri sõnul on hea teha mõttepuhastus – panna kirja kõik asjad, mis parasjagu tähelepanu tõmbavad. Selle võib võtta ette suurelt ja kulutada kirjutamiseks tunni või kaks, aga ka näiteks hommikul mõnikümmend minutit. Hea näide on ka päeviku pidamine.

„Idee on selles, et kõik asjad, mis on peas, oleksid kirjas ka paberil või arvutis. See leevendab koormust, mida ületöötamine ja läbipõlemine kaasa toob,ˮ selgitas Paul.

2. Ütle ei – teistele, endale, infomürale

Üks ületöötamise tunnus on see, et võtame endale aina rohkem ja rohkem ülesandeid teha. „Siin tuleb ühel hetkel see küünilisuse pool sisse: ütleme jah, aga tegelikult tahame öelda ei. Ja vahel tuleb ka endale ei öelda, kui millekski tegelikult aega ja energiat ei ole. Üle tasub vaadata ka see, milliseid uudiskirju, meile jms postkasti laekub, milliseid teavitusi saadavad erinevad rakendused jne,ˮ soovitas Paul.

3. Tee paus

Kui töötad tund aega järjest, võta 5–10 minutit pausi. „Õhtul ära mõtle tööasjadele ja pane need kõrvale. Nädalavahetuseks lülita end samuti tööst välja, tegele hobidega, ole pere ja sõpradega. Aasta kontekstis jälgi, et ka puhkus läheks asja ette,ˮ tõi Paul välja.