Käimas on Personalitöö aastakonverents 2023

Konverentsi avasõnad ütles Personaliuudiste endine juht, tänane PARE tegevjuht Kai Saard, luues saalis mõnusa konverentsiõhkkonna, ning avaettekande pidas RecruitLabi kaasasutaja Marie Evart, kes selgitas, mida ettevõte saab rakendada, et tema juurde tööle kandideerijate kogemus oleks positiivne ja hea sõna läheks levima. Marie soovitas kasutada aega targasti ja mõelda läbi, kas ettevõttes kasutatakse piisavalt tehnoloogiat, et värbamistööd hõlbustada. Kas see, et ma teen midagi korduvalt, annab tulemusele mingi lisaväärtuse või on mõistlik see tegevus automatiseerida? Kindlasti aga motiveerib see, kui näeme viimaks progressi.

Nortal Groupi talendiotsingu juhi Piret Lutsu ettekanne keskendus andmepõhisele värbamisele – missugust datat värbamiseks kasutatakse ja missuguste kanalite kaudu potentsiaalse kandidaadini jõuda? Neli soovitust, mis Pireti ettekandest kõlama jäid:

1. Küsi õigeid küsimusi.

Work in Estonia juht Anneli Aab tõi näiteid, mis puhul tuleks välisvärbamist kaaluda, ja kirjeldas, miks Eestit töösihtkohana üldse valitakse. Selgub, et meil on üksjagu boonuseid, mida välistalentidele pakkuda, ent mõnevõrra teadvustamata on põhjused, miks meilt edasi liigutakse. Kaasates välistalenti, ei saa unarusse jätta tema peret, sest just pere on peamine põhjus, miks välistalendid meilt peagi edasi liiguvad – tasub panustada ka välistalendi pere integreerimisse, luua spouse-programme ja klubisid, kaasata lapsi jne. Esinejale suunatud küsimustest selgus, et probleemne on ka tervishoiuga seonduv, nt keeruline on leida perearsti jne. Work in Estonia ise kujutab välistalendi teekonda kui rändava känguru oma.

Kui me suudame erinevad generatsioonid koos tööle panna, juhtub midagi väga võimsat, usub Magnetic MRO juht Risto Mäeots ja räägib oma ettekandes eri põlvkondadest – kui suures osas mingit põlvkonda täna tööturul on, mis neid motiveerib, mis neid ettevõttest lahkuma sunnib, kuidas olla valmis uue generatsiooni tööturule jõudmiseks jne.

Risto kannab nii otseses kui ülekantud tähenduses kaht jalanõud – kinga ja tossu – ning põhjendab, miks ei tohi ühte neist kinni jääda. Ta toob välja, et kui paindlik tööaeg on tänapäeval juba võrdlemisi tavaline, tuleks nüüd valmis olla järgmiseks paindlikkuseks – psühholoogiliseks lepinguks. Ta kirjeldab ka, kuidas ehitada head sidet eri põlvkondadega, kuidas ennast nende seas positsioneerida, kuidas asju mitte isiklikult võtta, kuidas neile õiglaseid motivaatoreid (ja tasu!) pakkuda.

Nende mõtetega läheb konverents teenitult lõunapausile.