Usaldamatus töökultuuris: diskrimineerimishirm varjutab tööturu ausust

Tööõiguse ekspert Heli Raidve võttis vaatluse alla sõna “diskrimineerimine”. Probleem selles, et kui töövaidluskomisjonile esitatavas avalduses märgib töötaja pöördumise põhjuseks lihtsalt “Mind diskrimineeritakse”, siis seda ei võeta arutlusele.

Üle poole töötajatest on kogenud või märganud diskrimineerimist töökohal, selgub hiljutisest CV.ee tööturu monitooringust. Kõige sagedamini kogetud diskrimineerimisvorm on uuringus osalejate seas sooline diskrimineerimine, millele järgnevad diskrimineerimine vanuse, rahvuse ja lapsevanemaks olemise põhjal.

Sooline tasakaal ja võrdsete võimaluste edendamine organisatsioonides suurendab töötajate rahulolu ja töö tulemuslikkust, aidates kaasa jätkusuutliku ja mitmekesise töökeskkonna kujunemisele, kinnitas Politsei- ja Piirivalveameti personaliarendusspetsialisti Helen Lükepaki värske uurimus.

Stereotüüpidesse laskudes ei värvata mitte kompetentsi, vaid vanuse ja soo põhjal, mis juba eos välistab pädevaid inimesi. Kui tõsine probleem on diskrimineerimine Eesti värbamiskultuuris ning kuidas kompetentsi värvata?

Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.