Minuga juhtus hiljuti tragikoomiline lugu. Käisin ühes nurgapealses toidupoes. Ega neid palju järele jäänud pole ning seda suurema huviga ma neisse aeg-ajalt sisenen. Valikut pole nii palju kui mõnes suuremas, aga ehk on teenindus sellevõrra isiklikum?
Kei Karlson
  • Kei Karlson
  • Foto: erakog
Ostsin paki piima, mõned munad, kolm eilset kreemisaia ning tükikesse kilesse mässitud halvaad.
„Seitse kuuskümmend,” teatas proua kassamasina taga. Andsin kümneka. Kaart oleks kah sobinud, aga taolistes kohakestes meeldib mulle sulas maksta. Ei teagi, miks. Võib-olla mingist lapsepõlve nostalgiast.
Proua pistis mulle pihku ühe eurose ning kaks kahekümne sendist münti.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele