Kui kandidaat kaob poolelt värbamisprotsessilt, ei ole probleem alati temas

Eesti tööjõuturg on väike, mis tähendab, et iga kogemus loeb ja levib. Värbamine võib ettevõttele ja selle tööandjana brändingule olla seega hea võimalus silma paista või vastupidi, rikkuda kuvandit ja talente eemale peletada. Kindel on see, et värbamine ei ole enam ammu pelgalt üks personalitöö protsessidest, vaid otsene maineküsimus.

Tööelus toimub midagi kummalist. Mida aeg edasi, seda rohkem üritatakse leida kõigele lihtsaid lahendusi. Mida rohkem hakatakse mõistma inimloomuse keerukust, seda suurema innuga püütakse neid lahterdada. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus enam kui 8 miljardit inimest on jagatud lihtsalt seitsmeks põlvkonnaks ja seda esitletakse tõsimeeli (juhtimis)teadusena.

Kui veel mõni aasta tagasi piisas sobivate kandidaatide leidmiseks töökuulutusest, siis täna sellest enam ei piisa. Üheti ei kandideeri kandidaadid enam lihtsalt positsioonile, vaid peavad oluliseks organisatsiooni kultuuri ja väärtusi, teisalt on üha keerulisem kõnetada neid spetsialiste, kel töökoht juba olemas on. Eriti teravalt ilmneb see väga spetsiifilise eriala spetsialistide seas, näiteks apteegisektoris.

Puhastusteenuseid pakkuv Krausberg Eesti kasutab värbamisel tehisaru, et aega kokku hoida. Lõpliku otsuse, keda värvata, teeb veel siiski inimene, selgitas firma personalijuht Helina Peet Äripäeva raadios.

Konverentsi või ettevõtte strateegiapäeva eelarvet koostama asudes pannakse esmalt kirja ruumidele, toitlustusele ning majutusele minevad kulud. Vähem mõeldakse aga sellele, kui palju aega ja raha kulub osalejate liigutamisele ühest kohast teise. Nii üllatav kui see ka pole, võib just punktist A punkti B saamine osutuda tõeliselt tüütuks, aega ja raha nõudvaks ettevõtmiseks, mida annab aga edukalt vältida.