Kui kandidaat kaob poolelt värbamisprotsessilt, ei ole probleem alati temas

Eesti tööjõuturg on väike, mis tähendab, et iga kogemus loeb ja levib. Värbamine võib ettevõttele ja selle tööandjana brändingule olla seega hea võimalus silma paista või vastupidi, rikkuda kuvandit ja talente eemale peletada. Kindel on see, et värbamine ei ole enam ammu pelgalt üks personalitöö protsessidest, vaid otsene maineküsimus.

Tööelus toimub midagi kummalist. Mida aeg edasi, seda rohkem üritatakse leida kõigele lihtsaid lahendusi. Mida rohkem hakatakse mõistma inimloomuse keerukust, seda suurema innuga püütakse neid lahterdada. Nii olemegi jõudnud olukorda, kus enam kui 8 miljardit inimest on jagatud lihtsalt seitsmeks põlvkonnaks ja seda esitletakse tõsimeeli (juhtimis)teadusena.

Kui veel mõni aasta tagasi piisas sobivate kandidaatide leidmiseks töökuulutusest, siis täna sellest enam ei piisa. Üheti ei kandideeri kandidaadid enam lihtsalt positsioonile, vaid peavad oluliseks organisatsiooni kultuuri ja väärtusi, teisalt on üha keerulisem kõnetada neid spetsialiste, kel töökoht juba olemas on. Eriti teravalt ilmneb see väga spetsiifilise eriala spetsialistide seas, näiteks apteegisektoris.

Puhastusteenuseid pakkuv Krausberg Eesti kasutab värbamisel tehisaru, et aega kokku hoida. Lõpliku otsuse, keda värvata, teeb veel siiski inimene, selgitas firma personalijuht Helina Peet Äripäeva raadios.

Ettevõtete tiimiüritused liiguvad järjest kaugemale klassikalisest seminaripäevast, kus hommikust õhtuni täidetud ajakava jätab inimestele vähe ruumi omavaheliseks suhtluseks. Saates “Lõunapaus” räägitakse, miks otsivad ettevõtted üha enam paikasid, kus keskkond ise aitaks inimesed töörežiimist välja tuua ning looks võimaluse rahulikumaks ja sisulisemaks koosolemiseks.