Autor: Georg Merilo • 20. november 2019

Koolitusturg 2020 – kas jätkame teadlikult?

See lugu on spetsiaalselt Äripäeva lugeja jaoks, tsunftisisesest vangutamisest, parastamisest ega kaasanoogutamisest pole mõtet kirjutada näiteks hariduslehele või Facebooki Eesti täiskasvanukoolitajate kogukonna ega autori enda Facebooki edevusseinale. Nii et nimelt siia, et esiteks reaalses konkurentsis viibijaid kõnetada ja teiseks pole küsimus erialane ega puhtandragoogiline, vaid puudutab kõiki elukestva õppe pooldajaid.

Läbirääkimiste koolitaja Georg Merilo.
Autor: Raul Mee

Revolutsioon käivituvat, kui kriitiline mass on rahulolematu. „Kui alamad enam ei taha ja ülemad enam ei saa samaviisi jätkata.” Kas koolituste pakkumise ja kvaliteediga võib olla rahul? Kes ja kui paljud on reaalselt rahul, päriselt? Aga rahulolematud? Või kulutatakse eelarveid lihtsalt, kuna need on mõeldud kulutamiseks, ja järgmisel perioodil võib sellestki kulureast ilma jääda, kui täismahus kulutamata jäi?

Kas koolitus lendab sisu poolest õigel trajektooril ise või peab see toimuma spaas, et oleks kihvt sotsiaalne lisaväärtus? Mida koolituste tellijad tahavad ja mida mitte? Mis aegunud, mis avangard, mis eilne, mis homne päev? Miks on ennastületav pingutamine asendunud jõukohase mängulise meelelahutusega? Miks eksisteerib tihti „Saan töölt ära olla, varem koju, tasuta lõuna ja sponsori nänni” mentaliteet? Mis võiks olla järgmine suur muutus meie koolitusmaastikul?

Jutu uba tuleb kommertskoolitustest, tühjusest ja väärtusest, raisatud miljonite voole lõpu tegemisest ning sisenemisest päris tegelikku armutusse konkurentsi, ei Eesti ega ka kontinendi, vaid planeedi mõõtmes – tehes Eesti konkurentsivõimelisemaks mitte sõnades, vaid päriselt.

Varem

2002. aastal ehk 17 tundelist aastat tagasi lahkus allakirjutanu omal soovil Panasonic Eesti juhi üpris mõnusa trooni pealt, olles viie aasta jooksul andnud endast kõik, et maksimaalne arv eestimaalasi oma raha tõusva päikese maale ära saadaks. Kuniks ühel maikuu hommikul ma sellest aru sain. Et minu kui patrioodi asi on püüelda vastupidise poole – teha Eestist riik, kuhu päikese maalt raha tõuseb.

Praeguseks on firma Panasonic (paralleel kõlaliselt sama Titanicuga – banaalselt kohatu, ent õiglane ja just valede juhtimisotsuste tõttu) möödanik, või õigemini kunagise hiilguse riismed, nn ajaloo rataste alla jäänu. Allakirjutanu prognoositud ja 300 000 töötajaga megakorporatsiooni tollastele tippjuhtidele ennustatud tulevik tabas neid oodatust kiiremini – imperiaalsed ja stagnantsed juhtimisvõtted osutusid tsementkingadeks, millesse Panasonicu asutaja härra Kōnosuke Matsushita jüngrid ise sisse astusid. Erinevalt näiteks Sonyst ankurdus Panasonic äriookeani põhja, kus nad nišistusid väikeste eranditega õhksoojuspumpade tootjaks. Pumbajaam Panasonic.

Hästi, hea lugeja, sul on õigus öelda „ära laula mulle laulu möödunust”, jõuan kohe ka tänasesse, veel enam – tulevikku. Ent japsidest ei kirjutanud ma hooplemiseks ega asjata. Kui nende megakapitaliseeritud hiigelplaanid said põhja minna, siis kust tuleb meie enesekindlus, et Eesti haridusega taolist kataklüsmi (loe: vapustavat murrangut negatiivses mõttes) küll juhtuda ei saa?

Eesti koolitusmaastik praegu (loe: viimased 27 aastat)

Mis aga on igikestev, nagu näib, on meie koolitajatest korüfeed, kes on suutelised, võimelised ja tahavad täiskasvanutele kõigis võimalikes juurdeõppimise valdkondades ainuteadlikult, majaka plinkides ja ivolinnalikult öelda: „Mis saab, mis tuleb, kui kaugel oled?”. Niikaua kuni makstakse. Get the money and do what you want.

Fanfarist Vain on nostalgitsevalt tagasi. Alviste kutsub hädasolijaid kohvile. Merilo planeerib salto viskamist gümnaasiumide ja kutsekoolide õpilastele. Otsmann müüb aega. Pork on teenitult meist kõigist kõrgemal. Kotšubei … las jääb, keel ei paindu tema parimaid avalikke soovitusi üles lugema. Haller ja tema konstruktiivne järjekindlus. Pärjamäe eeskujust tunneme puudust.

Rahi ei näita väsimise märkigi, pea vastu, sõber. Kaikkonen õpetab muinasjutte. Vihma on vist aru saanud, mis aeg vahepeal tuli. Rosina käest saab 50 euro eest reisi tulevikku, kaunis soodne iseenesest. Kangur ei saa oma härrasmehestiilsuses ju olla vale, teine Kangur on väidetavalt hea. Kukumägi on valinud süvakuti minemise. Valsberg ja Ojastu ületavad ootusi … Veinmann on igihea. Tallermaa, kus sina üldse oled?

Nali naljaks. Moodne eestlane teatavasti ei solvu, vaid asub kohe kättemaksu planeerima. On need koolitajate pihta kõlanud sõnad tõesed või valed, faktid või kuulujutud? Mille põhjal üldse saab hinnata teenust nimega koolitus? Haridus-meelelahutus? „Õige” silmavaade? Mis maksab üks korralik kahepäevane koolitus? Kus ja millises laekas või veebilehel on etalon, kes nn koondisesse saavad? Ja samas tuleb korra kuus klientidelt päring: „Oskad sa, Georg, soovitada valdkonna X koolitajat, tipptasemel? Me küll guugeldasime, aga … need kõik on meil juba käinud”.

Termin „erikaal” näib olevat muutunud ebavajalikuks anakronismiks, ei peeta otstarbekaks arvutada koolituse väärtust ühikutes kestuse ja hinna järgi. Samas, kui oleks teada, kes on kes, siis jääks tellijale ka õigus valida variantide „õigustatult kallis, kuna väärtuslikum kõigist teistest (ja no mujal maailmas on ju veel kallim)” või „keskmise hinna ja sooritusega, seega okei” või „odav, aga linnukese saab kirja” vahel.

Aga tööandja, ettevõtja, omanik, tippjuht, personali- ega koolitusjuht, töötajast rääkimata, ei teadnud ei 1991. ega 2019. aastal, mida üks või teine koolitus tegelikult kindlale ametile ja sooritusele kompetentsi mõttes juurde annab. Krooniline ajapuudus aga on omakorda ebakompetentse ametipidamise tagajärg. Nii tekib nõiaring – koolitatakse ja koolitutakse, lastakse ennast coach’ida ning ollakse mentorlusega seotud, aga … daamid ja härrad, tegelik mõõdetav tagajärg on milline? Kas keegi mõõdab meeldimise ja kasu seost?

Kus on tõde, kes on mis tasemel ning kui kvaliteetse tegeliku kompetentsiga (muu, kui PowerPointi ettelugemise unikaalne võime) selles meie enda väikse maa pidevas ja katkematus juurdeõppimise ja konkurentsis püsimise teemantliigas? Kas koolituste pakkumise väärtus on tõepoolest mõõdetamatu, hoomamatu ja võrreldamatu?

Kas nn koolitusäri on saar ja selle elanikud nakatunud insular thinking’u epideemiasse? Kas ühikuid ja hinda juurde panna pole võimalik ning rahulolu mõõtmine on kohatu lihtsalt seepärast, et tegu on pehme (intangible) väärtusega? Või liidaks avaliku ja erasektori palkade avalikustamise diskussiooni koolitajate honorarid? Kuidas maailma parimaid tantsijaid hinnatakse ja järjestatakse? Või kammerkoore? Kujutavaid kunstnikke? Äkki – huupi pakkudes – karakteristikute järgi?

Eesti koolitusturul puuduv väljalaskeklapp

Kui võrrelda Eesti koolitajate kogukonda seedeelundkonnaga, siis seda me oleme ühe väikse erandiga – meil puudub isetoimiv pärasoole lõpp-punkt, et ebavajalikku, ülearust, kahjulikku, aegunut, mürgist ja vastureaktsioone tekitavat enesest väljutada. Meil on verre imenduv lisaväärtus ehk vaimutoit, toitmaks organismi nimega organisatsioon. Kus on toiteväärtuse indeks? Meil puudub mehhanism, kuidas mitme tuhande pealisest koolitajate armeest lahkuma pidanud uuesti ühiskonda integreerida, pärisväärtust looma. Nii nagu on endised sportlased teinud karjääri alul plaani, mis saab pärast. Nagu vangid pärast vabanemist – kuidas allakäigutrepist üles saada.

Kuidas on võimalik, et ühest kümneni skaalal müüb kvaliteedilt ja pakutavalt väärtuselt kolmemees ennast hinnaga 9+? Ta müüb ühele kliendile ühe korra (kuni väärtuse puudumine selgub), aga virtuaalses CV-s on referents sees ja järgmine klient on kohe mõjutatav. Mil viisil oskad sa, hea lugeja, eristada, kes millist väärtust pakub? Kus on meie kodumaiste koolitajate intellektuaalne trikoovoor, kus ajupartiide ja soorituse sümbioosi põhjal otsus langetada?

Kust te teate, et teie inimeste ainsat taastumatut ressurssi – aega – tuleb ära võtma keegi koolitajate seast, kes suudab reaalselt anda enamat, kui töötajad ise kas või internetis õppides võimelised omandama oleksid? Miks sallib turg (loe: nõudlus, mitte nõudluse ja pakkumise vahekord) tuimalt tutvumismänge, esoteerikat, kanaldamisi, koolitajate pikki minuteid kestvaid kui-kõva-vend-ma-ise-olen-monolooge, jõukust toovate amulettkristallide müüki jne.

Järgmisest lõigust saad loodetavasti vastuse või mõtteainet, kuidas kirjeldatud ajastu igaveseks lõpetada. Nagu oli olukord 2008. aastal, mil võtsin esimest korda avalikult sõna noorsoo hariduse tsunftis, nii on ka täna – koolitajate kvaliteedi standard vabaturul puudub.

Mida ma kritiseerimise asemel välja pakun?

Koolitus on valdkond, mille sõna pole õnnestunud – koolitus on justkui koolita olek. Ebaõnnestunud sõnu on teisigi – minu enda põld (õigemini mäed ja orud) nimega läbirääkimised, mis jätab mulje, justkui oleks rõhk sõnal „rääkimised”, ja seda mitmel põhjusel. Fantastiliselt ebaõnnestunud sõna, peab pöörduma Andrus Kiviräha poole, las nuputab parema.

Õige oleks „läbivaikimised” ehk siis ainult asjast rääkimised, avades suu siis, kui teisiti ei saa ja mõttetegevus on ennast käsilolevas episoodis ammendanud ning tuleb teha järgmine verbaalne käik. Oluline on asjad omaduste ja prioriteetide kaupa rääkida läbi, läbima teemade ring olulise kaupa, stopperi tiksumise saatel.

Kujuta ette olukorda, kus ühelt poolt kõik harimise protsessis osalenud saavad panna igale kursusele, koolitusele, konverentsile, mõttetalgule hinde, personaalselt ja oma nime all. Nii osalejad kui ka tellija. Pärast igat koolitust ja kõige olulisemate karakteristikute kaupa kindlas e-keskkonnas, kus on valimistele sarnane kuulikindlus ja tuvastatavus.

Teiselt pool istud sa, hea lugeja, oma tornikabinetis, Telliskivi loft’is, Hiiumaa lambakarjamaa wifis või California rendipinnal. Ja sa näed reaalajas, kuhu ja kelle juurde pole mitte trend, kuuldus või reklaam oma inimesi (loe: ressursi) oma raha (loe: ressursi) eest saata, makstes samas ka töötajate tiksuvad palgad (taas, ressurss), vaid kus on ROI ehk tasuvus reaalselt suurem kui koefitsient 1,0. Ja soovitusindeks vähemalt 90% – iga osalenu soovitab kogetut kõigile. Natuke nagu Airbnb, kas pole? Kui ikka sooja vett polnud või tarakanid pidasid pidu, siis vist ei soovita seda Pariisi majutuskohta, eks?

Kas on võimalik teha e-platvorm, kus on olemas kõik meil aset leidvad kursused nii formaalses (lasteaiast doktorikraadini), mitteformaalses (kuhu sina, lugeja, ilmselt pigem kuulud) kui ka informaalses harimisvaldkonnas, ja mis on rivistatud reaalajas iga osalenu poolt, näiteks hindeskaalal 1–10?

Artiklit lõpetama asun väitega, et kui iga Eesti harija või selleks pürgija saab õiglase ja tegeliku väärtuse ja hinnasildi külge, juhtub rida vältimatuid asju – pool (loe: üle poole) koolitajatest asuvad uusi „väljakutseid” (taas üks ebaõnnestunud sõna, jätaks selle Päästeameti retoorikasse või Puškini duelli meenutama) otsima, kvaliteet tõuseb päeva pealt nagu ka koolituse hinnad (ühtlustumise mõttes), ent seevastu saab iga tellija oma iga kulutatud tonni eest koefitsiendiga vähemalt 1,5+ vastu. Mida oligi tarvis tõestada.

Lõpetuseks üleskutse

Eesti koolitusturg ei saa jätkata nagu tänapäeva Euroopa. Me peame kodumaa haridusvaldkonnast alustades tootlikkust suurendama, seda radikaalselt ja hüpetega (loe: molutamata). Me saame seda teha kolmnurgas, kus on tark tellija, maksimaalsel tasemel koolitaja ja teadlik n-ö puldiga õpilane, kelle võimuses on tõsta pöial vastutusrikkalt üles või suunata alla. See on ainus kriteerium.

Väärtus per osaleja on uus Euro, mitte suutlikkus vana rasva, tuntuse või tutvuse pealt müüa. Paneme mõõdikud külge ja kõik selgub sõnadeta, automaatselt, iseenesest. Demokraatia? Jah. Koolitusel osalenud ütlevad, kes järgmine kord honorari saab või kes peab oma CV-d ajakohastama ruttama.

Kõik küsimused siin võivad kõlada retooriliselt, ent nad pole seda. Autori mure ja rõõm on tekitada dialoog, leida mõttekaaslased ning anda endast patriootidena kõik, et leida ja saavutada kvalitatiivne tase, mida praegusel ja rulluvalt ka järgmisel arenguetapil hariduses vaja on. Autor ei pea ennast pühaks lehmaks ja teistest paremaks, vastupidi. Minuga koostööd teinud teavad, et enesekriitika esimene objekt olen ma ise ning supernõudlikkuse standard on igas mõttes A ja O, nagu on ka pidev järgmisele tasandile püüdmise joon võimalikult lühikese aja jooksul. Südamevalu väljendamine ja ainult maksimaalse kvaliteediga rahuldumine ei võrdu kirumise ega pahameelega. Kõik võidavad, kui mitteformaalse õppe turg on klaar.

Hea kapitalist või tippjuht, kutsu nüüd oma tegev- või personalijuht väiksele kohvile ning palu analüüsivat raportit viimase kümne suurima täiendõppe efektiivsuse kohta. Idufirmade omad aga – ma räägin ridade vahelt teiega –, loome koos selle e-platvormi! T-särgid kirjaga „Best education” kõik see mees selga ja võltsimiskindlale avalikule haridusplatvormile „Elagu!”. Tulgu see, et jääda.

Kas sa tead, hea lugeja, mida tähendab sõna aamen?

Jaga lugu
Personaliuudised.ee toetajad:
Kai MillerPersonaliuudised.ee juhtTel: 5330 5136
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700