Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kas raha teeb õnnelikuks?
Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.
Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ja oma soove kergemini teoks teha, teisalt omistatakse rahale tihtilugu kurja juure tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ja seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.
Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab matemaatiliselt määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid õnnelikkus ning eluga rahulolu on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.
Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.
Mis heaolu mõjutab?
Uuringud on välja toonud hulgaliselt nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub hulk huvitavaid nüansse.
Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ja seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.
Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ja on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.
Sissetulek ja tarbimine
Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.
Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?
Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ja eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.
Hetkel kuum
Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ja inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.
Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.
Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka hulk varasemaid uuringuid. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ja ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.
Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ja üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ja rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.
Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest arvukad uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.
Põhjalikum ülevaade on statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7” artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus” (ilmus 23.12.2016).
Metoodika
Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?”. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.
Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.
Autor: Märt Leesment, statistikaameti peaanalüütik
Enimloetud
5
Viimased uudised
Lisatud meeleolukas galerii!
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele