Kes vastutab töösuhetes seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest?

Juriidilisel isikul teatavasti ei ole teovõimet lahus teda esindava isiku teovõimest. Teisiti öeldes juriidiline isik kui abstraktsioon ei saa tegutseda iseseisvalt, vaid teeb seda teda esindavate isikute kaudu. Juriidilise isiku seadusjärgne esindamise pädevus tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 34 ja kuulub juriidilise isiku korral üldjuhul isiku juhatusele. Samuti on võimalik juriidilise isiku esindamine esinduse sätete alusel. Esindusõigus tuleneb seejuures seadusest või volitusest.

Nagu märgitud, täidab juriidilisest isikust tööandja talle õigusaktidest tulenevaid kohustusi oma esindajate kaudu. Samuti on juriidiline isik võimeline rikkuma neid kohustusi oma esindajate kaudu. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et juriidilisest isikust tööandja ei olegi kohustatud neid kohustusi täitma, kuna ta saab neid täita ainult esindaja vahendusel ja esindaja kohustust seadus ei sätesta. Ka tõlgendus, nagu poleks seaduses sätestatud väärtegude eest võimalik juriidilise isiku nimel tegutsenud füüsilist isikut vastutusele võtta, oleks kahtlemata ebaõiglane füüsilisest isikutest ettevõtjate suhtes ning muudaks õigusaktid raskesti kohaldatavaks. Nimelt, kui füüsilise isiku vastutust kehtestavad sätted kohalduksid ainult füüsilisest isikust tööandjale, oleks sisutu juriidilise isiku vastutust sätestav norm, sest kui ei ole võimalik tuvastada, et füüsiline isik on teo toime pannud, ei oleks ka võimalust omistada sama tegu juriidilisele isikule, kui tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides.

2016. aasta kevadel analüüsis Tartu Maakohus tööandja esindaja vastutuse küsimust töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisel. 25.04.2016 otsuses nr 4-16-465 on kohus märkinud: „Vaatamata asjaolule, et  TLS §-des 125 lg 1 ja 126 lg 1 on ette nähtud just tööandja vastutus, on võimalik  vastutusele võtta ka tööandja esindajat füüsilise isikuna. Võrreldes TLS  7. peatüki sätteid näiteks karistusseadustiku [KarS] eriosa sätete ülesehitusega, seisneb sarnasus selles, et ka KarS-is on paljudel juhtudel ette nähtud nii füüsiliste isikute vastutus ja sama teo eest ka juriidiliste isikute vastutus. Mitmesuguste ametialaste ja majandusalaste kuritegude eest saab vastutusele võtta vastavaid ametiisikuid. Kohus viitab siinkohal näiteks KarS §-le 3811, milles on ette nähtud vastutus raamatupidamise kohustuse rikkumise eest. Raamatupidamiskohustuslane on isik või asutus, kes on kohustatud korraldama raamatupidamist ja finantsaruandlust (Raamatupidamise seaduse § 2 lg 1). Samas täidab konkreetseid ülesandeid raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamisel konkreetne isik või organ, kes selleks on kohustatud tulenevalt kas seadusest (nt äriühingu juhatus) või asutuse siseselt kindlaksmääratud töökorraldusest. Raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumise subjektiks saab olla isik, kellele on raamatupidamise korraldamise kohustus pandud seadusega (nt äriühingu juhatuse liige), samuti isik, kes teeb seda muu õigusakti alusel (nt raamatupidaja töölepingu seaduse alusel). Kohtu arvates saab eespoolkirjeldatud põhimõttest lähtuda ka käesoleval juhul. Kohus leiab, et M. R. Kaagvere Erikooli direktorina vastutas TLS-ist tulenevate töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamise eest Kaagvere Erikooli Vastseliina tegevuskohas ja saab seetõttu kanda ka vastutust selles valdkonnas aset leidnud rikkumiste eest tööandja esindajana.”

Seega nõustus kohus, et seaduse eesmärk ei saa olla üksnes võimalus vastutusele võtta füüsilisest isikust tööandjat vaid ka tööandja seaduslikku esindajat. Kuigi kooli tegevuskohas puutusid õppealajuhataja, filiaali juhi või majandusspetsialisti ametikohal  töötanud isikud faktiliselt kokku ka tööaja korraldamise küsimustega ja pidid täitma tööaja arvestamisega seonduvaid dokumente (tööaja arvestamise tabeleid või graafikuid), olid vastavad ülesanded töötajate töölepingutes ja ametijuhendites enamikel juhtudel fikseerimata. Kooli direktori kohustuseks oli aga kinnitada tööajagraafikud ning nende muudatused ja seega lõpliku otsustuse tegemine töö- ja puhkeaja korraldamisega seonduvalt jäi direktorile.

Kas vastutust saab piirata juhatuse liikme lepinguga?

Ühes hiljutises kohtuvaidluses, kus ettevõttel oli kaks juhatuse liiget, püüdis neist üks vastutusest vabaneda väitega, et tema vastutusalaks oli ettevõtte finatsjuhtimine, tütarettevõtte tegevuses osalemine ning üldjuhtimises osalemine ja töösuhteid puudutate valdkondades oli vastutus ning sellest tulenevad kohustused teisel juhatuse liikmel.

Lähtuvalt äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1, § 315 lg-st 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §–st 35 peab juriidilise isiku juhtorgani liikmed täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on märkinud, et juhatuse liikme hoolsuskohustust oma kohustuste täitmisel saab pidada täidetuks, kui ka teine keskmine heas usus tegutsev professionaal oleks sarnases olukorras samamoodi käitunud (RKTKo 3-2-1-33-10).

Seega juhatuse liikmed peavad oma töös lähtuma neile seadusega pandud kohustustest (nt hoolsus- ja lojaalsuskohustus) ning neist kohustustest, mis võivad tuleneda ka juhatuse liikmega sõlmitud ametilepingust. Juhatuse liikme leping annab võimaluse mitte üksnes laiendada ja täpsustada juhatuse liikme vastutust, vaid ka sätestada selgemad reeglid juhatuse töökorraldusele, määrata kindlaks juhatuse liikmete vastutusvaldkonnad ja piirata rahaliselt, ajaliselt, raskusastmelt jms asjaolude poolest juhatuse liikme vastutust.