Kiita või mitte kiita?

Üks põhjus peitub selles, et me oleme kogenud, et tihtipeale on sellise kiituse taga varjatud plaan meid kontrollida ja suunata teatud tegevusi tegema. Igaüks on saanud oma elu jooksul mingit kiiitust, mille ainus eesmärk on see, et me seda tubli olemist või hästi tegemist usinasti jätkaksime. Kiitus on sellisel juhul nagu väline preemia, mis peaks kinnistama meie käitumist ehk tegelikult tunneme intuitiivselt ära kiituse taga ohu, et teine võib soovida meid muuta, et oma isiklikku status quo-d säilitada. Muutus meie arvelt? Tänan ei, ütleb enamik meist!

Kiituse jagamisel on oht, et kiitja paneb ennast kõrgemale tasandile ja nõnda peegeldab kiitus kaudselt üleolekutunnet. Kiitja võtab sageli hindaja rolli kiidetava suhtes – mina tean neid asju paremini kui sina, mina ütlen, et sa tegid täna hästi. Ja kiidetav tunneb ennast kehvalsti, sest ülevalt-alla suhted ei pane meid ennast hästi tundma.

Kiitus tekitab vastupanu ka siis, kui see on üldine, arusaamatu ega lange kokku saaja enesehinnanguga. Sel juhul tajume mittemõistmist ja ebamugavust ning sageli hakkame vaidlema.

Kiitus tekitab sõltuvust

Kiitus on väline motivaator, mis võib vähendada meie eneseusaldust ja otsustusvõimet, sisemist tasakaalu, asetades fookuse meist endist väljapoole. Meie heameel sõltub kellestki, kes on väljaspool meid, ja meie sisemine kontrollkese liigub väljapoole.

Supertulemuse ja nutikuse kiitmine võib viia selleni, et me soovime igas olukorras anda samasugust supertulemust ja olla sama targad. Et mitte läbi kukkuda pisut väiksema sooritusega, ei võta me igaks juhuks üldse enam väljakutseid vastu ja valime lihtsama tee.

Kujuta ette, et sa õpid midagi. Midagi, mis on raske ja ei tule üldse hästi välja. Sinu treener näeb vaeva, selgitab, juhendab ja ikka ei tule välja. See ongi raske. Ja siis ühel korral ütleb treener: „Väga hea, tubli!”  Ta teeb endast kõik, et motiveerida sind kiitusega edasi pingutama.

Üks võimalik stsenaarium, mis järgneb: sa tunned suurt rõõmu, pingutad veelgi rohkem ja rohkem. Järgmine kord ei tule sul jälle välja. Sinus võtab maad ärevus, et sa ei saagi sellega hakkama, ja võib juhtuda, et sa loobud. Põhjuseks on liigne soov anda superhead tulemust, rõõmustada treenerit. On tekkinud hirm, ettevaatlikkus, jäikus liiga suurte ootuste suhtes eksida.