15. november 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selle aasta Palga Päeva konverentsil rääkisin töötasu kujunemisest praktikas. Kui seadused (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus) ning organisatsiooni palgapoliitika ja tasustamise alused on üldjuhul kirja pandud õilsaid eesmärke silmas pidades, rakenduvad praktikas sageli veidi teistsugused mehhanismid, mis ei teeni sugugi töötaja ega tööandja huve. Esmalt võiks igaüks endalt küsida, kas ta on oma töötasuga rahul. Kui ei ole, miks siis juurde ei küsita? Rahulolematus võiks asenduda rahuloluga, kui inimene õigel ajal õigeid küsimusi esitaks. Kui mõni vastab ausalt, et ta on oma töötasuga rahul, on ta siis ülemakstud? Või on see hoopis ideaalne tasakaal, mis peaks olema iga püsiva töösuhte alus?