Töötaja töötab täie pühendumisega kogu tööpäeva, teeb meeleldi ületunde ega lülitu kordagi millelegi muule. Ta muretseb tegemata tööde pärast. Tööd tehes kaotab ta aja- ja kohataju. Palk ja aeg iseendale pole talle olulised, sest töö ja meeskond on nii huvitavad ja inspireerivad. Kas selline võiks olla tööandja jaoks unistuste töötaja?

- Taimi Elenurm
- Foto: Raul Mee, fotograaf
Paraku on sellisest ideaalsest töötajast unistamine tupik. Läbipõlemine algab paradoksaalsel moel nn sundpühendumisest, mille puhul töö, mida tehakse, muutub nii oluliseks, et ümberlülitumist teistele elus püsimiseks vajalikele tegevustele jääb järjest vähemaks. Aegamööda kaob töörõõm ja suheldakse vähe lähedastega, sest töö tahab ju tegemist. Pingutatakse kuni murdumiseni.
Seotud lood
Eesti IT-sektor seisab silmitsi paradoksiga: vabu töökohti ja nõudlust on küllaga, kuid sobivate oskustega spetsialiste napib. SA Kutsekoja prognoosid näitavad, et aastaks 2027 vajab Eesti IT-sektor juurde 33 000 inimest. Samas pole küsimus ainult kvantiteedis – tööandjad ootavad tänapäeval enamat kui lihtsalt tehnilisi oskusi.