Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kas töökurnatuse ja läbipõlemise suurenemine on paratamatus?
Töötaja töötab täie pühendumisega kogu tööpäeva, teeb meeleldi ületunde ega lülitu kordagi millelegi muule. Ta muretseb tegemata tööde pärast. Tööd tehes kaotab ta aja- ja kohataju. Palk ja aeg iseendale pole talle olulised, sest töö ja meeskond on nii huvitavad ja inspireerivad. Kas selline võiks olla tööandja jaoks unistuste töötaja?
Paraku on sellisest ideaalsest töötajast unistamine tupik. Läbipõlemine algab paradoksaalsel moel nn sundpühendumisest, mille puhul töö, mida tehakse, muutub nii oluliseks, et ümberlülitumist teistele elus püsimiseks vajalikele tegevustele jääb järjest vähemaks. Aegamööda kaob töörõõm ja suheldakse vähe lähedastega, sest töö tahab ju tegemist. Pingutatakse kuni murdumiseni.
Seotud lood
Ettevõtte väärtused ei peaks olema midagi sellist, mis ripuvad kenasti kujundatud plakatil kontori seinal ning millest tööle rutates mööda kõnnitakse, vaid sõnad, mis päriselt kannavad ning millest lähtutakse igapäevaseid otsuseid tehes. Sama lugu on tiimisündmusega – need saavad olla strateegiliseks tööriistaks organisatsioonikultuuri kujundamisel, mitte järjekordsed üritused, mille järele personalijuhi kalendris “tehtud” saab märkida.
Enimloetud
2
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Personaliuudised esilehele