2026. aasta tööõiguse muudatustest üks olulisemaid puudutab paindliku tööaja kokkulepet. Tööõiguse ekspert Gaabriel Tavits selgitas, millised on uue regulatsiooni põhinõuded ja millised küsimused võivad selle rakendamisel segadust tekitada.
Professor Gaabriel Tavits veebruarikuisel Personalitöö aastakonverentsil 2026.
Foto: Jarmo Jarvsalu
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Gaabriel Tavits tõi ühena 2026. aasta tööõiguse muudatustest esile paindliku tööaja regulatsiooni, mis on sätestatud töölepingu seaduse § 433-s.
13. veebruaril jõustunud töölepingu seaduse muudatused võimaldavad sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid, mis annavad töötajale õiguse teha lisatunde kuni täistööajanormi täitumiseni vastavalt kokkulepitud tingimustele. Grant Thornton Balticu õigusnõustamise juht Kristel Tiits selgitab, mida see praktikas tähendab.
Veel hiljuti peeti töötajat töösuhte nõrgemaks pooleks. Eeldati, et ta ei tunne oma õigusi ega oska nende eest seista. Täna on olukord muutunud. Töötajate teadlikkus ja nõudlikkus, eriti töötingimuste paindlikkuse asjus, on märkimisväärselt kasvanud,kirjutavad advokaadibüroo RASK partner Annika Vait ja jurist Helen Aluvee.
Riigikogu võttis 19. novembril vastu eelnõu, millega muudetakse töölepinguseadust, et luua tööandjatele ja töötajatele võimalus sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid.
Ebakindel tööaeg tähendab ebakindlat palka ja nihutab ettevõtlusriski töötaja õlgadele. Eesti pole nii rikas, et maksta kinni töötavate inimeste vaesust, hoiatab Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Kaia Vask.
Ettevõtte väärtused ei peaks olema midagi sellist, mis ripuvad kenasti kujundatud plakatil kontori seinal ning millest tööle rutates mööda kõnnitakse, vaid sõnad, mis päriselt kannavad ning millest lähtutakse igapäevaseid otsuseid tehes. Sama lugu on tiimisündmusega – need saavad olla strateegiliseks tööriistaks organisatsioonikultuuri kujundamisel, mitte järjekordsed üritused, mille järele personalijuhi kalendris “tehtud” saab märkida.