Argo Soon • 2 aprill 2019
Jaga lugu:

Kui ohutu on sinu töökoht?

Miks käib inimene tööl? Et elada – maksta söögi, eluaseme, riiete, meelelahutuse ja palju muu eest. Tööl käimine võiks pakkuda inimesele rõõmu ja võimalust enesearenguks, toredaid hetki kolleegidega, nuputamist ja lahenduste otsimist. Aga loomulikult peab aega jääma ka isikliku elu jaoks. Lisaks ajale peab inimesel jätkuma isikliku elu jaoks jaksu ja tervist. Ta ei tohiks tööl üleliia väsida ja ammugi mitte töö tõttu haigestuda. Kuidas seda saavutada? Ja kes selle eest vastutab? Kas töötaja? Või tööandja? Või hoopiski riik?

Foto: Photobox/Panthermedia

Tegelikkuses vastutavad kõik. Kõige suurem vastutus kipub lasuma ettevõtja õlgadel, sest tema on tegevuste korraldaja. On täiesti loomulik eeldada, et töö tegemisel selle tegija oma tervist ei kahjusta. Ohte tuleb paljudes töödes ikka ette, kuid enamiku ohtude vältimiseks on olemas vastavad abinõud – käitumisjuhised, kaitsetarindid seadmetel ja ruumides jpm. Nende tagamine ja töötaja juhendamine nende õigeks kasutamiseks on tööandja ülesanne.

Töötaja ülesanne on teha tööd ettenähtud reeglite järgi, mis hõlmavad ka ohutuid töövõtteid. Siit algab tema vastutus. Töötaja vastutusel on ka puhkepausidest kinni pidamine – see on tema tervise huvides. Töötaja puhkepausidest võidab ka tööandja – töötaja ei väsi üleliia ja on ka võimalike haiguste puhul vastupidavam.

Riik ja õigusaktid

Riigi ülesanne on aidata seda vastutust jagada ning anda juhiseid mõlemale poolele, kuidas tagada töötingimused, mis võimaldavad produktiivset tööd ega kahjusta töötaja tervist. Siinkohal kehtib ka reegel, et tingimused, mis ei kahjusta töötaja tervist ja võimaldavad tööülesandeid täita mugavalt ning vähema pingutusega, tagavad enamasti ka hea tootlikkuse. Seevastu rasketes oludes ja kehvade töövahenditega väsib töötaja ruttu, töötulemus on kehv ja töötaja haigestumine – olgu hooajalistesse viirushaigustesse või ka tööga seotud haigustesse – on tõenäoline. Ilmselgelt on iga tööandja soov, et töötajad teeksid tublit tööd ning oleksid terved. Kuid selle tagamine eeldab teatud nõuete täitmist.

Paljud sellised kohustused on kirjas õigusaktides. Seda mitte tööandja kiusamiseks, vaid töötaja ja kaudselt ka tööandja kaitsmiseks. Paraku pole õigusaktidesse kirjapandu mõistmine ja praktikaga seostamine niisama lihtne ja seetõttu on vaja kasutada kõrvalist abi. Ühelt poolt on õigusaktide tekst saanud üksjagu mõjutust juristidelt, teisalt aga ei ole kõik töötervishoius ja -ohutuses rakendatav iseenesestmõistetav. Selleks ongi ette nähtud koolitused ja nõustamised. Ka tööinspektsioon riigi esindajana ei ole endale eesmärgiks seadnud tööandjate käte väänamise, vaid ikka hea ja turvalise töökeskkonna tagamise. Trahvimine on viimane abinõu; enne seda on soovitused, siis nõudmine ja alles kõige lõpuks karistamine, kui esimesed kaks pole mõju avaldanud.

Kõiki töid ja tööga seotud olukordi pole võimalik ette näha ja seega ei saa neile ka õigusaktidega ohutuid tingimusi ette kirjutada. Sellistel juhtudel aitab kogenud silm ning töötervishoiu ja -ohutuse alane väljaõpe. Ka tööinspektsioon pakub nõustamisteenust, kuid nõu saab küsida ka töötervishoiuteenuse pakkujatelt. See võib vahel tunduda küll kallivõitu ja põhjendamatu, kuid töötaja kaotatud tervis on tegelikult kallim kui mistahes seade ettevõttes. Seda vara tuleb hoida.

15. aprillil toimub veebiseminar Kui ohutu on sinu töökoht?. Vastused antakse muu hulgas neile põletavatele küsimustele.

• Milline peab olema töötaja töökoht ja töövahendid, et need vastaksid töötervishoiu nõuetele?

• Kuidas tagada töötervishoid ja –ohutus?

• Kuidas registreerida tööõnnetust ja kutsehaigust?

Vaata täpsemat kava ja registreeri siin!

Näide kontoritööst

Esitagem mõni praktiline näide, kus olukord ei ole päris mustvalge ega üheselt mõistetav.

Kontoritöö tundub igati lihtne – töötaja istub terve päeva ega peaks eriti väsima. Siiski on ka vaimne töö päris raske; raske on nii ülemäärasest infotulvast vajaliku leidmine kui ka otsustamine puuduliku teabe põhjal. Eks probleeme ole teisigi, näiteks ajapuudus või otsusega kaasnev suur vastutus.

Kontoritöö vaevab aga ka luu- ja lihaskonda. Nimelt peavad mitmed lihasgrupid tegema pidevalt tööd kehaasendi säilitamiseks. See on seda raskem, mida ebamugavam on tööasend. Väsinud lihased põhjustavad esialgu ebamugavustunnet, kuid hiljem ka valusid; need aistingud töö tegemist ei soodusta. Seepärast tuleb kontoritöö jaoks luua tingimused, kus töötaja saab istuda või üles tõstetava laua korral vahelduvalt võimalikult mugavas asendis istuda või seista. Mugav peab olema ka kätel, sest kui kirjutamiseks ja hiire sõrmitsemiseks on asend ebasoodne ja sõrmede ning randme liigutamine nõuab liigset vaeva, saabub väsimus või lihasvalu kiiresti. Varem pigem põllumajanduses või konveieril tehtavate ühetaoliste liigutuste tulemusel sugenev kõõlustupepõletik koos randmekanali sündroomiga on sagedaste ja kestvate liigutuste tõttu saanud n-ö hiirekäena võimalikuks ka arvutitöötajatel.

Ergonoomilise töökoha kujundamine eeldab inimese keha eripärade ning individuaalsete eelistustega arvestamist, seetõttu tuleb siin töötaja kindlasti kaasata. Kuid kõik harjumuspärane ei pruugi olla veel õige. Seetõttu oleks mõistlik hinnata olukorda ehk töötaja tööasendit ja töökoha kujundust ka kõrvalseisjal. „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes“ ette nähtud puhkepausidki on vaid miinimumnõue ning ette nähtud liigse lihaspinge ja väsimuse vältimiseks või vähemalt leevendamiseks. Siinkohal on oluline tagada, et töötaja neid puhkepause ka peab ning aeg-ajalt (kehtestatud korra ja/või töö eripära järgi) ka arvuti tagant lahkuks. Puhkehetkedel tuleks liikuda ja võimelda. Arvuti tagant lahkumine annab puhkust ka silmadele. Kui aga võimalik, võiks ka arvutitöötajatel olla igas tööpäevas arvutivabu ülesandeid.

On üsna ilmne, et tööandja ja töötaja koostöö arvutitöökoha kujundamisel ja töötaja tervise kaitsel on vältimatu. Mõned head mõtted – enamasti miinimumnõuetena – on kirjas õigusaktides. Tööinspektori visiit kontorisse võiks olla pigem tervitatav, sest selle tulemusel selguvad seni lahendamata ja kahe silma vahele jäänud murekohad. Kui kõik osalised võtavad oma vastutust tõsiselt, võiksid tööga seotud haigused olla haruldased.

Näide päriselust

Koolis töötas vana kooli tööõpetuse õpetaja. Tööõpetuse klassis oli käte puhastamiseks nii õpetajal endal kui ka õpilastel kasutusel lakibensiin (ingl white spirit). Olgu selgituseks öeldud, et lakibensiin on lahusti, mida kasutatakse selleks, et vedeldada alküüd- ja õlivärve, -lakke ja -pahtleid, pesta maalritarbeid ja eemaldada pindadelt rasva. Ohulausetena on märgitud, et toode võib põhjustada unisust ja peapööritust ning korduv kokkupuude nahaga võib põhjustada naha kuivust ja lõhenemist. Hoiatuslausetes on märgitud, et lakibensiiniga töötamisel tuleb kasutada kaitsekindaid, -prille, -rõivastust ja -maski.

Tööõpetuse õpetaja vastaks küsimusele, miks ta nii teeb, ilmselt seda, et lakibensiiniga on ju kogu aeg käsi puhastatud. Ei ole tõenäoline, et õpetaja pole kuulnud lakibensiini mõjust nahale, hingamiselunditele ja lõpuks kogu organismile. Kuid küsimus on hoolimises ja suhtumises iseenda tervisesse. Paraku saavad sellistel puhkudel ebaõiget eeskuju ka noored, kes järgivad seda juba nii hoolimatuse ja teadmatuse tõttu. Miks me küll ilmset eirame ja seda pahatihti ka lastele õpetame? Sama kehtib noorte töötajatega, kes on küll koolis töötervisehoidu ja -ohutust käsitlenud õppeainetes häid hindeid saanud, kuid töökeskkonnas kipuvad järgima n-ö päriselu reegleid.

Juhendamine ja koolitamine on endiselt olulised

Selline sõge suhtumine on mõnel juhul viinud tööandjate ja tööinspektorite eripärase vastasseisuni, kus viimased nõuavad redeli ohutu kasutamise juhendi olemasolu ja esimesed peavad seda rumaluseks. Kahjuks näitab tööõnnetuste statistika, et töötajad ei kasuta redelit ohutusnõuete kohaselt, sellest ka juhendi nõudmine. Kui tööandja suudaks tagada redeli ohutu kasutamise, poleks tarvis ka sellise juhendi olemasolu. Kuhu küll kaob töökeskkonnas terve mõistus? Lihtsate ja tõhusate ohutusreeglite järgimine ei võta liiga palju aega ja see kulu on tühine võrreldes töötaja elu või tervisega.

Tööõnnetuste ja vahel ka tööga seotud haigestumiste näited, millest värvikamad on esitatud tööinspektsiooni aastakokkuvõtetes, kinnitavad aga üht ja sama – põhjus on rumalus ja hoolimatus. Selgitada tuleks, kelle rumaluse või hoolimatuse tõttu need asjad on juhtunud. Seda nõutakse ka seadustega. Ja ehkki süüdlasele on ette nähtud ka karistused, on süüdlase selgitamise peaeesmärk siiski teine: näidata asjaosalistele ja kõigile kolleegidele, miks selline asi juhtus ja kuidas seda ära hoida. Tööõnnetused ei teki ebaõnne, vaid hoolimatuse tõttu.

Kuna hoolimatus põhineb suuresti rumalusel, tuleb töötajaid koolitada ja juhendada. Ja seda ikka ja jälle korrata, sest need õpetussõnad, mille järele on tarvidus harvem, kipuvad peagi ununema. Ehkki hiljutised muudatused töötervishoiu ja tööohutuse seaduses enam juhendamise täideviimist kinnitavat allkirjalehte mustvalgel ei nõua, tasub siiski senini toimunud praktikat jätkata. Seda vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks jääb see tõendiks tööandjale, et tema on oma kohused juhendamise puhul täitnud. Teiseks jääb see märgiks, kellele, millal ja milline juhendamine tehtud on. Kuna töötajad, töövahendid ja muud tingimused aja jooksul vahetuvad ja muutuvad, on vaja ka staažikaid töötajaid aeg-ajalt uuesti juhendada, uutest rääkimata. Need juhendamise päevikud on sel juhul heaks dokumendiks, millised töötajad millise juhendamise on läbinud ja millal tuleks kas vana asi üle korrata või uuesti juhendada.

Ka muude tegevuste dokumenteerimisel on vähemalt need kaks õigustust. Esiteks, dokumenteeritud tegevused võimaldavad vajadusel minna ajas tagasi, anda hinnang tehtu tõhususele ja kavandada sellelt pinnalt edasised tegevused. Teiseks kinnitab tööandja nende dokumentidega, et ta on õigusaktide nõuded täitnud (tõenduseks nii iseendale, kvaliteedijuhile kui ka tööinspektorile). Ettevõtte areng ilma töökeskkonda panustamata ei ole võimalik; töötajad peavad arenema koos ettevõttega ja vastupidi. Seega on ka pidev tegelemine töötajate arendamisel möödapääsmatu.

Võtkem kokku, mis on olulisemad sammud ettevõtte töökeskkonna kujundamisel. Oluline on ohte ette näha ja minimeerida ka pealtnäha tühised õnnetust või haigestumist põhjustada võivad tegurid. Töötajad tuleb oma tervisest hoolima panna ja kaasata nad tervist säästvate tingimuste loomisesse. Tööandja saab siin olla mitte ainult käsuandja, vaid ka eeskuju. Ainus võimalus mõista praeguseid tegemisi ja otsuseid ning nende tagajärgi tulevikus, on oma tegemiste dokumenteerimine. Seda vaeva ei maksa paljuks pidada, sest ekstreemsetel juhtudel on see ainus tõend seadusesilma ees, mis meid süüst vabastab. Ja lõpuks – rumaluse vastu tuleb võidelda. Rumalus tekitab hoolimatust ja hoolimatus nii tervise kui ka vara hävimist ja kehvi töötulemusi.

Töötervishoiu ja õigusaktide keel ei pruugi igaühele ja kohe esimesest silmapilgust olla päriselt mõistetav. Nagu ei ole paljud muudki valdkonnad, mis nõuavad vahel isegi aastatepikkust koolis käimist. Seepärast tuleb asjadest ja nõudmistest mitte aru saades otsida abi ja selgitusi, selle asemel et probleemi ignoreerida. Ignoreerides probleem ei lahene ega kao, vaid jääb ootama oma realiseerumise aega.

Jaga lugu:
PERSONALIUUDISTE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad personali uudised igal nädalal enda postkasti.

Personaliuudised.ee toetajad:

Kai Miller
Kai MillerPersonaliuudised.ee juhtTel: 5330 5136kai@personaliuudised.ee
Cätlin Puhkan
Cätlin PuhkanPersonaliuudised.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700catlin.puhkan@aripaev.ee