Autor: Personaliuudised.ee • 30. mai 2019
Kuidas sätestab seadus osalise töövõimega töötaja puhkuse?
On see pikendatud põhipuhkus? Või on need lisapuhkusepäevad, mis töötajale antakse? Või on see lihtsalt osalise töövõimega töötaja põhipuhkus, mis on tavapärasest pikem ja millest seitsme päeva hüvitamist on tööandjal võimalik taotleda riigilt? Millal tekib osalise töövõimega töötajal õigus 35-päevasele puhkusele?
Foto: Pixabay
Vastab Meeli Miidla-Vanatalu, tööinspektsiooni peadirektori asetäitja ennetuse ja õiguse alal
Töölepingu seaduse (TLS) § 57 sätestab eelduse, et töövõimetoetuse seaduse alusel tuvastatud osalise või puuduva töövõimega töötaja iga-aastane puhkus on 35 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti.
Seega on seadusandja ette näinud osalise töövõimega töötajale pikendatud põhipuhkuse, mitte lisapuhkusepäevad. Sellest tuleneb ka tõlgendus, et kui konkreetses ettevõttes või asutuses on juba kõigil töötajatel 35-päevane või näiteks kollektiivlepingust tulenevalt 40-päevane põhipuhkus, siis ei pea tööandja osalise töövõimega inimese puhkust veel lisaks pikendama, sest seadusega ettenähtud nõue on juba niigi täidetud.
Seaduse rakendamisel tekib segadus eelkõige sellest, et sotsiaalkindlustusamet hüvitab osalise või puuduva töövõimega töötaja põhipuhkusest seitse päeva riigieelarvest, kui tööandja seda taotleb. See tekitab tunde, et need puhkusepäevad on ülejäänud põhipuhkusest kuidagi eraldi. Kui selline tunne tekib, siis tuleb veelkord süveneda töölepingu seaduse esmasesse eesmärki – vähenenud või puuduva töövõimega inimene peab saama piisavalt puhata ehk pikendatud põhipuhkuse.
Seitsme puhkusepäeva hüvitamine riigieelarvest tuleneb aga riigi soovist toetada vähenenud või puuduva töövõimega inimeste osalemist tööturul ning mitte tekitada pikendatud põhipuhkuse nõudega tööandjatele täiendavat koormust.
Inimesel tekib õigus pikendatud põhipuhkusele juba samal aastal, mil ta on saanud otsuse osalise või puuduva töövõime kohta ning sellest oma tööandjat teavitab. Õigus kehtib kogu kalendriaasta ulatuses ehk isegi siis, kui tõend antakse detsembrikuus, on töötajal lõppeva kalendriaasta eest õigus saada juba 35-päevast põhipuhkust (kui töösuhe on kestnud vähem, siis ikka proportsionaalne osa).
Mõnikord küsitakse tööinspektsiooni nõustamisjuristidelt, et aga miks siis see tööandja, kes võimaldab kõigile oma töötajatele 35-päevast põhipuhkust, ei võiks anda vähenenud töövõimega inimesele veel lisaks seitse päeva, sest need maksab ju riik kinni. Keelatud sellised kokkulepped ja võimalused ei ole, kuid vähenenud või puuduva töövõimega inimene seda tööandjalt otseselt nõuda ei saa. Riigipoolne hüvitamine ei puutu seejuures asjasse.
Segadust on tekitanud seegi, kuidas käivad kokku töölepingu seaduse eeldus, et töötaja võib nõuda puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud, aga kui töötaja ja tööandja lepivad kokku, et töötaja jääb juba teisel töönädalal puhkusele, siis sotsiaalkindlustusamet on valmis kohe need esimesed seitse päeva riigieelarvest hüvitama. Kirjeldatud olukorras ei ole vastuolu seadusega, sest poolte kokkuleppel võib töötaja ka esimesel tööaastal varem puhkusele jääda ja sotsiaalkindlustusamet maksab pikendatud põhipuhkuse õigusega inimese eest seaduse järgi seitsmepäevase osa välja, olenemata, kas need seitse päeva on põhipuhkuse kasutamisel esimeses või viimases osas.
Täpsemat infot puhkuste kohta saab Tööelu portaalist ja puhkusetasu riigieelarvest hüvitamise kohta sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.
Allikas: tooelu.ee
Liitu Personaliuudiste uudiskirjaga!