Miks on nii, et isegi teades ja kogedes, kui tugev mõju on heal sõnal, positiivsel tähelepanekul või tänul, oleme sellega ikkagi kitsid?
Psühholoogiadoktor ja koolitaja Eva-Maria Kangro (Miltton New Nordics)
  • Psühholoogiadoktor ja koolitaja Eva-Maria Kangro (Miltton New Nordics)
  • Foto: erakogu
Inimesel on nimelt kalduvus võtta positiivset iseenesestmõistetavalt. Hea ja ilus tundub normaalne ja kas on siis nii väga põhjust seda esile tõsta. Võib-olla on sinulgi käinud peast läbi sellised mõtted nagu „Mis ma ikka tunnustan, ta teab ju isegi.ˮ, „Ei leia õigeid sõnu.”, „Äkki sõnun ära.ˮ, „Saab ju veel paremini.ˮ.
Seevastu häiriv või ekstrapositiivne (ahvatlev!) on aga justkui kõrvalekalle normist ja sinna suundub tähelepanu vähimagi pingutuseta.
Psühholoogiast ja ajuteadustest on teada, et kestab see, mida kinnitad ja kordad. Psüühika vajab tagasisidet ja positiivne stiimul mõjub siinkohal tugeva tõmbena, tõstes ergutavate virgatsainete taset ajus ning ohjates stressihormooni üleküllust. Tulemuseks on rõõmsam meeleolu ja ladusam toimetulek pingetega. Niisiis, edukogemus viib edasi ja miks siis mitte neid hetki sõnaga fikseerida.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele