Autor: Kati Orav • 4. november 2019

Ta tõstab esile seda, mida tõenäoliselt väga paljud meist teavad – käsikirjas märkmete tegemine aitab õppida, mõista ja säilitada uut teavet tõhusamalt kui trükkimine. Tsiteerides autorit: „Puudutades pastakaga paberit, avaneb müstiline ligipääs sinu südame sügavaimatele tõdedele.”

See ei ole esimene kord, kui enesearengu valdkonnas sellise soovitusega kokku puutun, olgu selleks siis mõni taskuhääling, veebiseminar või raamat. Kui praktilisteks ülesanneteks läheb, siis soovitatakse need ülesanded teha just käsikirjas, mitte arvutil. See tähendab, et uue ajastu arvamusliidrid ja enesearengu koolitajad jagavad ühte suurt ammust tõde, et paber ning pliiats on võimsad töövahendid mõtlemiseks, kuulamiseks ja õppimiseks.

Miks ma ütlen, et uue ajastu, sest enne, kui arvuteid ei olnud, tegime märkmeid nagunii käsitsi. Nüüd aga võib juba gümnaasiumis näha õpilasi, kes õpetajat kuulates trükivad märkmeid arvutisse, rääkimata siis täiskasvanutest. Meil ei tule justkui pähegi teha oma märkmeid käsitsi. Ehkki paberi ja pliiatsi kasutamine aitab märksa rohkem keskenduda, olla kohal, saada kontrolli oma mõtete üle ja luua seoseid. Ühesõnaga olla loovamad, sest ajuteadlased ütlevad, et loovus ei ole midagi muud kui keskendumine ja ajus uute seoste loomine.

Tõenäoliselt ei pea kellelegi tõestama paberi ja pliiatsi ülekaalukat võitu, kui tegemist on tõhusa koostööprotsessiga. Vaevalt et leiate meeskonna, kes teeb ajurünnakut nii, et igaüks klõbistab oma arvuti taga (kui tegu ei ole just teadlikult valitud e-koosolekuga videosilla kaudu). Ikka pannakse paber keset lauda või võetakse appi pabertahvel. Joonistatakse lihtsaid skeeme, mängitakse kastide, noolte ja värvidega. Mõni julgem joonistab juurde ka maja, kriipsujuku, lille või ideepirni. Kritseldame koos, sest tahame näha, millest me räägime, millised seosed tekivad ja kas on varjatud ideid, mida me muidu ei märkaks.

Jah, kritseldamine on suurepärane vahend inimeste kaasamiseks, keeruliste teemade selgitamiseks või omapäraste esitluste tegemiseks. Kuid eelkõige on kritseldamine isiklik tööriist. Sest enne, kui saame olla suhtluses teistega, peame olema ühenduses iseendaga. Efektiivselt ja mõtestatult kuulama, lugema, õppima ja plaane seadma.

Ja ometi on tänapäeval see tehnika just isiklikus kasutamises pigem harv nähtus. Miks me siis ikkagi iseenda tarbeks paberit ja pliiatsit nii vähe teadlikult kasutame, ehkki kujutlusvõime ja kritseldamine on meie sünnipärased oskused? Miks ei julge me täiskasvanuna lihtsat kritseldamist enda kasuks tööle panna?

Põhjuseks võivad olla mitmed piiravad uskumused ja müüdid, näiteks joonistamine on lastele, joonistamiseks ei ole aega, ma olen niigi hea selgitaja või üks suurimaid takistusi – ma ei ole kunstiinimene ega oska joonistada.