Kui aastaid tagasi psühholoogi vastuvõtul rääkisin lahti oma hirmudega seotud tundeid ja kurtsin ärevuse üle, mida oma kehas sel hetkel tundsin, ütles psühholoog mulle muuhulgas heatahtlikult natuke nagu lohutuseks, et me oleme ikka lõppkokkuvõttes õnnega koos, sest elame rahu ajal, ja mõelda vaid, kuidas inimesed pidid ennast sõjaolukorras tundma – kui keeruline veel selline olukord vaimses plaanis võiks olla. Nõustusin.