Kuidas otsustada õigesti?

Niisiis, olgu tulemused halvad või head, tagantjärgi me otsustamise kohta targemaks ei saa ja midagi ei õpi. Õppida saab varasemast kogemusest, aga tulemuste vari on nii tugevasti varasema otsuse tegemise hetke peal, et minevik paistab ainult läbi tagantjärgi tarkuse prillide.

Kuna minevikku tagasi tuua on peaaegu sama raske kui tulevikku ennustada, siis ainus võimalus oma varasemate otsuste tegelikku kvaliteeti hinnata ja seeläbi oma tulevasi otsuseid paremaks muuta, on otsuste päevikut pidada. Otsuse tegemise ajal tuleks üles mitte ainult mida otsustati, vaid ka miks nii otsustati - oma põhjendused ja oletused selle otsuse kasuks. Eriti hea, kui jäävad märkmed ka peamistest alternatiividest, mille vahel valiti st. milliseid otsuseid ei tehtud ja miks. Nende märkmete kaudu saab oma „otsustavale minale“ otsa vaadata pärast otsuste tulemuste selgumist ja õppida, mida saaks järgmistel kordadel teisiti teha. Märkmetest on rohkem kasu kui nad on süstemaatilised. Selleks on soovitav mõelda otsustamise ajal samadele küsimustele, mille kohta tehtud märkmete abil saab oma otsustamist paremaks muuta.

1. Kui palju ja millised on otsuse alternatiivid mille vahel valida? Millegi saavutamiseks on alati on rohkem võimalusi kui üks, kuigi mõnikord tundub, et valikuid polegi. Mitte alati ei ole tegemist „kõik või mitte midagi“ olukordadega. Eesmärkidel on väga palju erinevaid tahke – minu enda ja minu inimeste rahulolu toimuvaga, hirmu ületamine riski võtmisel, unetute ööde vältimine, halva otsuse tagajärgede väljakannatamise lootus. Erinevad alternatiivid võivad viia eesmärgile erineval määral, aga samas olla seotud väga erinevate riskidega ja väga erinevate õnnestumise tõenäosustega. Kas oleks võimalik neid tähtsaimad alternatiive hinnata?!

2. Mis on eesmärk, mille pärast on vaja otsus langetada? Mõnikord tundub, et on nii kiiresti vaja tegutseda, et see, mille pärast tegutsetakse, läheb meelest ära. Eesmärk pole pea mitte kunagi ainult rahas mõõdetav. Oodatud tasu saab mõõta kõiges, millel on väärtus – enda või teiste tervis ja heaolu, arenguvõimaluste ärakasutamine, suhete kvaliteet jne. Kui eesmärki saab mitut moodi mõõta, siis tekib ka juurde alternatiive, mille vahel otsustada või mida omavahel kombineerida.

3. Milline on erinevate võimalike tulemuste tõenäosus? Igal otsuse alternatiivil on erinevaid võimalikke stsenaariume, millest mõned on positiivsed, mõned negatiivsed. Ainult plusside ja miinuste loetelust ei piisa otsustamiseks. Mõni miinus võib olla suur, aga selle realiseerumine väga vähe tõenäoline. Ja vastupidi. Ilma tõenäosusi hindamata ei ole head otsustamist, on vaid aimdus.

4. Mida ma tean ja mida ma ei tea, et võimalikke tulemusi ennustada? Kui kõike teaks, oleks otsustamine lihtne. Kui mitte midagi ei tea, oleks otsustamine täiesti mõttetu. Aga midagi me ju alati teame. Kui sellest ei piisa, kui on kahtlused, tasub mõelda, mida veel oleks teada vaja ja kust seda saada. Eelmise kolme küsimusega on väga hästi paigas, mida otsida.

Neid märkmeid hiljem lugedes teame juba rohkem kui otsuse tegemise hetkel ja saame olla tulevikus targemad, mitte tagantjärgi targutajad. Kui kirja panemine tundub liiga suur vaev, siis võib oma otsuse tagamaad ka jutuna salvestada ja pärast järelkuulata.

Lohutuseks neile, kellele seda kõike tundub liiga palju – õppida on võimalik ka seda, kuidas mitte analüüsi paralüüsi takerduda ja küsimuste rohkusest tulenevalt mitte jääda kaaluma, kahtlema ja otsust edasi lükkama.