Autor: Aira Tammemäe, konverentsi "Meelerahu 2023" programmijuht • 31. oktoober 2023

Juhuslikult märkasin üht teemaarendust personalitöö FB-grupis, kus küsiti nõu, keda psühholoogidest kutsuda esinema valdavalt keskealiste meeste seltskonnale. Kõlama jäi kommentaar, et kui selline seltskond, siis raudselt Andero Teras. Kuidas siis on lood keskealiste meeste vaimse tervisega?

Igatpidi on lood. Kohtan mehi, kelle suhtumine ja kohanemine paneb mind mõtlema, et ta võiks olla elustiili eestkõneleja Eestis. On paindlikkust, teotahet, ambitsioonid hoitakse kooskõlas jõudlusega, elurõõmu, avatust, iseendaks jäämist jne. Aga eks kohtan ka allasurumist ja vältivat käitumist.

Samas ma ei sildistaks – spektrum on kirju nii vanuse, soo, ameti kui ka muude sotsiaaldemograafiliste näitajate mõistes. Kui tajun skeptilisust teemades, mis võiksid tegelikult edendada inimese heaolu, siis püüan läheneda konkreetse teemakäsitlusega, mis vastava inimese juba olemasolevat teadmistevõrgustikku kõnetaks. Siinkohal on mu lemmikud selles suhtes keskealised insenerid, kelle aastakümnete pikkune tehniline mõtlemine on väga hea väljakutse, kuidas tuua nad psühholoogia teemade juurde.

Psühholoogia on juba ammu tugev reaalteadus. Pigem ma näen, et uute teadmiste järele tuntakse huvi ja siis ollakse valmis ka vajadusel nii mõndagi ümber vaatama.

Sa tuled konverentsile „Meelerahu 2023“ rääkima selle aasta programmi võtmeteemal: kas meie psühholoogilist tervist toetab teadus või usk? Seda mõttearendust kuuleme siis juba konverentsil, praegu aga küsin, millised on sinu enda indikaatorid orienteerumaks üha hägusamaks muutuvas uhhuu-udus? Kuidas aru saada, kas tasub süveneda või pigem eemale hoida?

Ma toetan lähenemist, et määravaks saab paljuski tugev (erialane)haridus, mis võimaldab toetuda kindlale pinnasele. Seda võib nimetada ka allikakriitiliseks või üldiselt kriitiliseks mõtlemiseks, kus ei pea ainult emotsioonidega laetud reaktsioonist sõltuma. Ehk siis ega me ei saa alati kontrollida, mis raamat meile näppu satub või keda rääkimas kuuleme, kuid saame otsida ebakõlasid ja mitte kõike automaatselt omaks võtta.

Samas ma tooksin kindlasti välja, et seesama tugev haridus (psühholoogias on selleks heaks algnäitajaks vähemalt magistrikraad) võimaldab mõelda ka paindlikumalt ja vahepeal näha uhhuu-udus ka häid mõtteid, millega tuleb lihtsalt edasi töötada ja korrigeerida neid rohkem reaalteaduslikuks. Mustvalge mõtlemine ei tule meile kasuks. Lisaks tõden, et näiteks koolitusel ühe soovituse või argumendi väljatöötamiseks tuleb teinekord teha algtööd kümnete allikatega. Teaduses on hea praktika, et viidatakse mitmele allikale ja tuuakse välja ka vastuväited. See ei tähenda ebakindlust, vaid pigem just vastutust näha asjaolude keerukust.

Oled ise ka mõnel kahtlasel koolitusel või üritusel osalenud? Kui jah, siis milline oli reaalsus võrreldes kuvandiga? Või siis vastupidi – kuvand tundus põnev ja tõsiseltvõetav, aga reaalsus osutus teistsuguseks? Mõni näide?

Üldiselt on mind väga raske kuhugi koolitusele meelitada. Paljuski on minu töö töötada läbi oma valdkonna tippteadust ja mõtestada see rakenduslikuks, seega minu mõtte hoiab värske pigem olla ise algallika kui vahendaja juures. Mulle on ilmselt kõige tõenäolisem müüa maha mõni aiandusalane, köögivilja kasvatamise või kokanduskursus.

Vaat siin on tegelikult huvitav nüanss peidus, et on nii-öelda päris asjad ja asjad pärast päris asju. Eesti üks tuntumaid teaduse populariseerijaid julgustas inimesi seisma oma aja ja energia eest ning lahkuma koolitustelt, kus jutt muutub liiga ümmarguseks ega anna midagi. Olen seda paljudel konverentsidel ka teinud, kuid samas möönan, et see on natukene lühinägelik ja riskantne, sest hinnangu saame ju anda, kuulates ära terviku. Samas, kui algus on tehnilisi faktivigu või faktidega ümberkäimise vigu täis, siis sinna peale on raske ehitada edasist tõenduspõhist teemaarendust. Samas on mul silmapiiril kindlasti erialased koolitused ja väljaõpped, näiteks erinevad teraapia algõpped või väljaõpped. Teaduskonverentsidel osalemine aitab mõtet teritada.

Oled öelnud, et sa ei loe populaarteaduslikke raamatuid. Miks?

On teemasid, kus ma pigem ei loe populaarteaduslikke raamatuid, kuid on ka teemasid, mille puhul loen. Enda valdkonnas pigem sirvin populaarteaduslikke teoseid, kui otsin inspiratsiooni, kuidas autorid teatud teemadele lähenevad või neid sõnastavad.

Vahel võimaldab see mul midagi üle võtta või teinekord just oma stiili välja arendada. Populaarteaduslikke raamatuid kirjutavad ka väga-väga head teadlased, kellelt võiks kohe ilma lisaanalüüsita soovitused üle võtta. Samas teatud juhtudel kirjutavad populaarteaduslikke hitte ka lihtsalt väga populaarsed isikud, kes kirjutavad väga hästi ja veenvalt, kuid tehniliselt võiks teema asjakohasuses kahelda.

Populaarteaduslike raamatute oht on ka liigne üldistamine ja nii-öelda stiilivead. Mõnikord ei muuda see suures plaanis midagi, kuid mõnikord sellest kliendi väga kõrgetele nõudmistele vastamiseks ei piisa. Ilmselt möönab ka superteadlane populaarteaduslikku teost kirjutades, et tema teadmiste ulatus, mida ta case-by-case rakendaks, oleks oluliselt spetsiifilisem, kui kaante vahele mahub.

PANE TÄHELE!

Andero Teras on 1. detsembril toimuva vaimse tervise konverentsi „Meelerahu 2023“ lõpuesineja, kelle kanda on konverentsi üks võtmeküsimustest: kas meie psühholoogilist tervist toetab teadus või usk? Vaadake konverentsi mahukat programmi, tutvuge esinejatega ning kasutage veel viimast päeva võimalust soetada pilet soodushinnaga.