Kristiina Palm on inimeste inimene. Seda sõna otseses mõttes. Ta usub, et personalivaldkonnas töötades tuleb inimestega suhestuda ja neid piltlikult öeldes armastada.
Gümnaasiumi lõpus esimeste teadlike valikute tegemise ajal ei teadnud ta paljude noortega sarnaselt, mida teha. „Läksin seda teed, et usaldasin lähedasi inimesi. Vanemad arvasid, et mulle võiks sobida töö, mis on seotud inimestega. Üks kriteerium oli mul veel – ma ei tahtnud Tallinnast ära minna. Niinimetatud inimhingede asjandust, psühholoogiat, sai Tallinnas õppida vaid tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialal, siis ma selle ka valisin.“ Peibutussõnaks oli psühholoogia. Praegu tollasele valikule tagasi vaadates konstateerib Kristiina, et inimene on ju inimene, ükskõik kui väike või suur ta on.
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.