Autor: Kristel Ainsalu • 6. veebruar 2024

Gümnaasiumi lõpus esimeste teadlike valikute tegemise ajal ei teadnud ta paljude noortega sarnaselt, mida teha. „Läksin seda teed, et usaldasin lähedasi inimesi. Vanemad arvasid, et mulle võiks sobida töö, mis on seotud inimestega. Üks kriteerium oli mul veel – ma ei tahtnud Tallinnast ära minna. Niinimetatud inimhingede asjandust, psühholoogiat, sai Tallinnas õppida vaid tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialal, siis ma selle ka valisin.“ Peibutussõnaks oli psühholoogia. Praegu tollasele valikule tagasi vaadates konstateerib Kristiina, et inimene on ju inimene, ükskõik kui väike või suur ta on.