Juht, kes ei küsi, ei tea

Töötaja, kes püsib „piisava“ tasemel, ei pruugi silma paista probleemina, kuid organisatsiooni arengule on see selge ohu märk. Kinnisvarahalduse ärisuunajuht Merike Stadnik selgitab, kuidas selline minimaalne panus kujuneb ja mida juht saab teha.

Eesti ettevõtted otsivad kulusurve ja muutliku majanduskeskkonna taustal uusi juhtimismudeleid, kuid sageli jäädakse kinni vanasse loogikasse. Rahvusvahelise juhtimiseksperdi Jochen Goeseri sõnul peitub probleem sügavamal – usus, et otsused peab tegema üks inimene.

Traditsiooniline käsuliin on oma aja ära elanud, kuid selle asendamine “vabadusega” ilma selge struktuurita viib organisatsiooni krahhini. Rahvusvaheliselt tunnustatud juhtimisekspert Lisa Gill murendab müüdi, justkui peaks nüüdisaegne juht tegema valiku kaasamise ja otsustavuse vahel – tegelikult on edu võti hoopis juhi julguses olla haavatav ja maskid maha visata.

“Hiljuti pöördus minu poole üks juht palvega: mul on ühe alluvaga keeruline seis, palun coachi teda,” kirjutab koolitaja ning juhtide ja tiimide coach Kadri Mägi-Lehtsi.

Rohepööre on muutunud justkui kohustuslikuks märksõnaks. Mis saab aga siis, kui keskkonnasäästlik lahendus tähendab, et keegi peab iga päev tassima kümneid kilosid rohkem või töötama tingimustes, mis ei ole enam inimlikud? “Päris jätkusuutlikkus ei saa tulla inimese tervise arvelt. Küsimus pole üksnes selles, kuidas vähendada jalajälge, vaid selles, kelle õlgadele ülesanne päriselt pannakse,” ütleb Saku Lätte turundusjuht Airi Freimuth.