Autor: Kaspar Oja • 19. september 2018

Niinimetatud uute töövormide arutelus on kaht asja valesti mõistetud. Esiteks on meie ettekujutus ebatraditsiooniliste töövormide esindajatest üsna futuristlik, kuid moodsad töövormid mõjutavad ka suurt osa traditsiooniliste harude töötajatest.

Teiseks ei tulene moodsate töövormide levik tõenäoliselt mitte valdavalt sisuliselt vajadusest, vaid nende levikut soodustavad teiste poliitikate, näiteks maksustamise, poolt esile kutsutud moonutused.

Joovad latte't ja tegutsevad internetis

Moodsatest töövormidest kõneldes on meil harilikult mõttes ilusad inimesed, kes armastavad latte't ja teevad midagi internetis. Sellise stereotüüpse moodsa töötaja tarbeks tehtud uued normid mõjutavad aga traditsiooniliste ametite esindajaid rohkem, kui võime esmapilgul arvata.

Teistest töölepingu vormidest lõdvemate lepingute lubamine on viinud maailmas tüüpiliselt selleni, et neid lepinguid hakatakse kasutama madala tootlikkusega teenindus- ja tööstussektoris. Klassikaline näide on kiirtoidukettide teenindajad, kuid sellega need valdkonnad kindlasti ei piirdu. Need on harud, kus on väike sisenemisbarjäär, vähene vajadus spetsiifiliste oskuste järele ja töötajate piiratud läbirääkimisjõud.

Spetsiifilised oskused tähendavad töökohaspetsiifilisi oskuseid, mis on vajalikud oma valdkonnas karjääri tegemiseks ja arenemiseks. Vähese kaitsega ja suure tööjõuvoolavusega töökohtadel pole mõtet töökohaspetsiifilistesse oskustesse panustada. Uue sarnase töö leidmiseks on rohkem kasu teistsugustest oskustest. Samas selleks, et tööalaselt areneda ja olla tootlikum, oleks tarvis tööalaselt spetsialiseeruda ja ennast arendada. Majanduskasvuks on tarvis, et töötajate töökohaspetsiifilised oskused kasvaksid.

Kord kehvema töölepingu saanutel võib olla raske lülituda parema lepingu peale, kuna seal vajatakse teistsuguseid oskuseid. Teaduskirjanduses on leitud, et kehvemate töölepinguga töötajatel on kehvem tervis, vähem lapsi jne. Üldiselt on nad igatepidi õnnetumad.

Eestis võib selline tööturu segmenteerumine toimuda ka rahvuse pinnal, kuna Eestis on rahvuspõhine segregatsioon ametialade lõikes suur. Tõenäoliselt satuksid väiksema kaitsega lepingutele töötama pigem venekeelsed töötajad.

Minevik näitab, et uute vähese kaitsega töölepingu tüüpide lisamise või tähtajaliste lepingute liberaliseerimise asemel on kasulikum liberaliseerida traditsioonilisi tähtajatuid töölepinguid, nagu tehti 2009. aasta töölepingu seaduse reformi käigus.

Maksusoodustused meelitavad

Suure osa niinimetatud moodsate töövormide leviku taga pole tõenäoliselt mitte sisuline vajadus, vaid asjaolu, et erinevad töövormid on Eestis erinevalt maksustatud. Piir tööjõu- ja kapitalitulu vahel on hägune ja sotsiaalmaks ei ole erinevate töövormide suhtes neutraalne. See tähendab, et järjest väiksem osa töötajatest maksab pensionide ja tervisekindlustuse eest kogu tööjõutulu pealt.

Kui nüüd jagada õigust sotsiaalkaitsele veel suuremale hulgale töötajatele neilt makse kogumata, siis see muudab n-ö traditsioonilised töölepingud veelgi vähem populaarseks ja vähendab ka edaspidi nende töötajate hulka, kes sotsiaalkindlustussüsteemi tegelikult panustavad.

Enne sotsiaalkaitse laiendamist tuleks kaaluda maksusüsteemi neutraalsemaks muutmist, nii et tööjõud on maksustatud sõltumata töövormist ühtmoodi. Maksusüsteemi neutraalsuse parandamine lahendaks tõenäoliselt ka osa töötajate sotsiaalkaitse süsteemist väljajäämise probleemi. Viiendik ehitajatest ei ole tõenäoliselt valinud „uudset töövormi“ mitte sellepärast, et nad tegelevad virtuaalehitamisega mõnel internetiplatvormil, vaid nii on neile maksude mõttes lihtsalt lühiajaliselt soodsam.

* Artikkel on ilmunud Äripäevas. Tekst on avaldatud Kaspar Oja Facebooki-lehel.