Töötukassa süsteem on ühest küljest mugav ja e-riigi vääriline ning pakub üllatavalt suurt valikut koolitusi, teisalt aga rabab tegevusetusele sundimise ja kilplusega, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Piret Reiljan.
- Piret Reiljan kaks aastat tagasi Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemiat vastu võtmas. Foto: Andras Kralla
Töötasin 14 aastat ajakirjanikuna Äripäevas ja otsustasin koroonakriisist tingitud koondamiste käigus, et minu juhitud tiimist koondatakse mu enese koht. See oli tol hetkel halbadest valikutest parim, hindasin erinevatel põhjustel. Nii sai minust esimest korda elus ametlik töötu.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.