Tööturul peavad enim vaeva nägema pensionieelikud ja noored, kes tembeldatakse lumehelbekesteks.
Juhtimiskonsultant ja koolitaja Ülle Pind näeb diskrimineerivat tööturgu kasvava probleemina. "Noored tunnevad ennast riivatuna, sest nende kohta öeldakse “lumehelbekesed”. Alati tundub, et noorem põlvkond ei oska piisavalt," rääkis ta.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Tööealise elanikkonna kiire kahanemine ja struktuurne tööjõupuudus sunnivad personalijuhte küsima: kuidas jääda ellu, kui töötajaid jääb üha vähemaks? Ülle Pind analüüsib, miks vanad lahendused enam ei toimi ja kuidas strateegiline tööjõu planeerimine võiks olla võti tööturu kriisi lahendamiseks.
“Kui seda fraasi kuulsin, olin pahviks löödud”
Tööturult lahkub rohkem inimesi, kui peale tuleb. Ent miks siis ei lubata sugugi igas ettevõttes panustada kõigil, kes saaksid seda täiel rinnal teha, küsib kaubandus-tööstuskoja teenuste direktor Piret Potisepp.
Palju räägitakse kääridest generatsioonide vahel, tunduvalt vähem aga erinevate põlvkondade ühisosast. Edukaks koostoimimiseks ja tulemuste saavutamiseks on hädavajalik koostöö, ent kuidas tagada selle viljakus, kui inimesed hindavad üksteist vanuse järgi? Tele2 personalivaldkonna juht Helena Viiroja ja personalipartner Kerli Möldre räägivad, kuidas on neil lahendatud põlvkondade erinevuse küsimus.
Mida võib käsitleda ageismi ehk soolise diskrimineerimisena ja kuidas käituda, kui midagi niisugust töökeskkonnas aset leiab?
Ideaalses maailmas tahaksime kõik elada ja töötada keskkonnas, kus kõigiga võimalikult palju arvestatakse ja ainuüksi inimeste heaolu – nii kollektiivse kui individuaalse – poole püüdlemine ongi juba iseenesest oluline eesmärk. Päris elu on ideaalist kahtlemata kaugel, mistõttu keskendubki käesolev artikkel sellele, miks on võrdsuse ja mitmekesisuse poole püüdlemine ka majanduslikult mõistlik teguviis.