Autor: kohvisemu.ee • 8. märts 2024

Paljude jaoks on vastus lihtne: kohv annab meile jõudu ja energiat ning ergutab meid rasketel hommikutel – seda lähenemist peame siiski mõnevõrra lihtsustatuks. Lõppude lõpuks on tänapäeval turul tohutult erinevaid abinõusid, mis võimaldavad meil saavutada sama tulemuse kiiremini, tõhusamalt ja odavamalt. Nii et võib-olla ei peitu see kohvi uskumatu populaarsuse saladuse taga. Täna vaatame seda musta jooki veidi teisest, vähem ilmsest vaatenurgast. Läbi sotsioloogilise prisma püüame selgitada, miks on selle populaarsuse põhjuseks kohvijoomise "rituaalne" aspekt.

Kohvi sotsioloogia

Kohvi joomine on kahtlemata üks olulisemaid ja levinumaid sotsiaalseid rituaale. Pole juhus, et sotsioloogia klassik Anthony Giddens alustab oma selleteemalist õpikut just kohvijoomise sotsioloogilise analüüsiga! Ta juhib tähelepanu erinevatele huvitavatele kohvijoomise külgedele.

Sotsioloogilise ja antropoloogilise analüüsi põhiprintsiip on "tavalise eksotiseerimine" e. Eksootilisemaks muutmine. Vaadeldes sellist igapäevaelu aspekti nagu kohvijoomine, tuleks endalt pidevalt küsida, miks me seda teeme. Just selline tegevus on sotsioloogilise kujutlusvõime üks võtmeelemente – tööriist, mis võimaldab sügavalt lahti mõtestada neid maailma aspekte, mis esmapilgul tunduvad "loomulikud ja ilmselged", kuigi need sugugi sellised pole. Distantseerides end igapäevaelust, omandame me uusi arusaamu.

Tuleme siiski tagasi kohvi juurde. Giddens märgib, et kohvi joomisel on sümboolne väärtus. Sageli ei tarbi me oma armastatud jooki mitte ainult selle omaduste pärast, vaid kõige selle pärast, mis on seotud tarbimise faktiga. Kohvikus toimuval kohtumisel pole üldsegi kõige tähtsam jook – kõige tähtsamad on ju kohviga veedetud hetked, ehk sotsiaalne rituaal. Seda on näha näiteks populaarseimate kohvitootjate reklaamidest – pange tähele, kui sageli nad rõhuvad kogukonnatundele ja inimlikele sidemetele, samas kui maitse ja kvaliteet on teisejärgulised väärtused. Tuntud uurija Naomi Klein märkis juba 21. sajandi alguses, et tänapäeval saab brändide aluseks pigem toodete seostamine kindlate väärtuste ja tunnetega, mitte tootmisprotsess ise. Kohv ei ole ainult toode, vaid sageli on see tingimus, mis loob sotsiaalseks suhtluseks ja sidemeks vajaliku aluse ja konteksti – kohv on sotsiaalne liim.

Raamatu „Coffee: a Dark History“ autor Antony Wild esitab isegi seisukoha, et just kohvi ja kohvikukultuuri kui sotsiaalsete sidemete loomise meetodi populariseerimine oli oluline tegur, mis võimaldas valgustusajastu tõusu. Et just see oli murranguline ja ülioluline modernsuse kontseptsiooni tekkimisel.

Makroskaala

Kohv on ka oluline osa majanduslikest ja sotsiaalsetest suhetest kogu maailmas. Paljud inimesed on ilmselt kokku puutunud teabega, et kohv on "nafta järel teine enim kaubeldav toode". Täna me juba teame, et see teave ei vasta tõele, kuid sellise veendumuse olemasolu on hea näide kohvi sotsiaalsest rollist makroskaalal. Just kohv loob globaalse ühenduslüli põhja-, ja lõunaosa inimeste vahel. Kohvioa teekonda istandusest meie kodus asuva kohvimasinani ei saa tõlgendada teisiti kui koostoimiva ahelana. Just selle keti keiserlike juurte kriitika võimaldas tekkida sellistel liikumistel nagu õiglane kaubandus või otsekaubandus või otsekontakt röstijate ja põllumeeste vahel, mis on populaarsete tippkohvikute seas. Just selline lähenemine võib olla üks väljapääs koloniaalsõltuvusest – arengumaade põllumehed saavad selle kaudu esimest korda täielikult oma hääle ja tõelise läbirääkimispositsiooni enda kasvatatud tootega kauplemisel. Seega väärib otsekaubanduse idee propageerimist.

Kohv, kui osa rahvuskultuurist

Huvitaval kombel võib kohvijoomise rituaal saada isegi rahvusliku identiteedi osaks. Kui keegi selles kahtleb, võib süveneda tee olulisusesse Briti kultuuris – analoogia lööb iseenesest välja. Kui aga rääkida kohvist, siis laialdaselt tunnustatud kohvikultuuri pealinn on Itaalia. Kohvil on poolsaare elanike jaoks suur tähtsus, mis väljendub tohutul hulgal ikoonilise joogiga seotud reeglites, määrustes ja rituaalides (näiteks on Itaalias spetsiaalsed instituudid, mis on pühendatud selle määratlemisele, mida võib nimetada "tõeliseks espressoks". Kohv on isegi teatud vahend "omade" ja "kõrvaliste" jagamiseks; selle tõestuseks tellige pärast kella 11.00 cappuccino ja jälgige kohalike külastajate reaktsiooni konkreetses kohvikus.

Ka paljudes teistes riikides on märkimisväärsed kohvirituaalid: Lõuna-Euroopas on näiteks siesta ehk pärastlõunane tööpaus - või kuulus Skandinaavia fika, Rootsist pärit traditsioon juua kohvi ja süüa sõpradega näkse. See on Rootsi identiteedikeskne traditsioon. Mõnel juhul on see isegi töökohtades omaks võetud, ning ettevõtted integreerivad fika tööpäeva olulise osana.

Kokkuvõte

Selle artikli eesmärk oli näidata, kuidas kohvi joomise laiem sotsioloogiline analüüs võib süvendada meie arusaamist laiematest sotsiaalsetest nähtustest. Kooskõlas põhimõttega distantseeruda sellest, mis võib tunduda "loomulik ja ilmselge", õnnestub meil saada uus, täielikum perspektiiv. Oleme suutnud näidata, et kohvi joomine on ühiskondade toimimiseks ülimalt oluline tegevus - kohvijoomine on sotsiaalne rituaal, sotsiaalne liim, mis on aluseks inimestevahelise suhtluse ja sellest tulenevate suhete tekkele. Kohv on aga oluline mitte ainult mikro-, vaid ka makrotasandil – see on oluline osa globaalse põhja- ja lõunaosa riikide majanduslikest ja sotsiaalsetest suhetest, millel on vaatamata oma koloniaalsele minevikule potentsiaali olla ka leppimise ja eelarvamustest vabastamise tööriist. Kohv võib mõnel juhul omandada isegi sümboolse väärtuse, muutudes rahvusliku identiteedi sümboliks. Seega tasub meeles pidada: kohv on palju enamat kui lihtsalt jook!