Märt Treier: heaks suhtlejaks õpitakse

Pluss. Olen minagi „Täpse tooni” autori kombel teletaustaga esinemiskoolitaja ja kirjutan mõnuga alla sadadele väidetele, mis raamatusse kirja saanud. Vaielda on tõesti vähesega. Uhke pagasiga teleajakirjanike poolhullumeelne elu tundub paljudele ehk isegi ebarealistlik, kuid aastad suudavad sellegi kuivatada rutiiniks ja rutiin omakorda paljastab seaduspära ning korduvmustrid. Ei pea imeks panema, et sel alal pikalt tegelenud inimesed ajaga ivake ühtviisi sarkastiliseks ja nurgeliseks muutuvad, nagu seda ka McGowani kirjamaneerist aimub. Sõnum on selge: igavus ja klišeed on ajaraisk, tippviimistletud isikupära aga eesmärk. Olge ettevaatlikud, stambisõprade kapsamaal tuhnitakse selles raamatus liigse pieteeditundeta.

Julgen öelda, et selle (ehtameerikaliku) lugemise peamine väärtus on esinduslikust kogemusest sündinud hästi mudeldatud ja liigendatud elutarkus, millega oleks lugejal põhiküsimustes naiivne mitte nõustuda. Sama naiivne oleks arvata, et pärast „Täpse tooni” ilmumist enam inimesed reha otsa ei satu. Ikka satutakse, ikkagi proovitakse, kukutakse käpuli ja minnakse alles siis asjatundja või raamaturiiuli juurde. Siinse üsna rammusa koolituskogemuse omanikuna pean loetu põhjal imestama, kui vähe inimesed ühel ja teisel pool lompi siiski erinevad. Ja miks ikkagi on nii, et teatud oskuste lihvimise juurde jõuame ikka siis, kui katastroof juba selja taga? Rongijuhiks küll lihtsalt rongi näinuna ei saa.

Siin tulebki mängu miinus, see paratamatu. Lugu selles, et raamatu lehitsemine teid meistriks ei tee, siin aitab vaid halastamatu trenn. Lugedes on kõik imelihtne, jätkub nalja ja naeru, küllap isegi parastamist. Ise püünele astudes on aga raamat korraga kui varastatud ja asju asub korraldama päriselu ise. Halvemal juhul istub saalis keegi, kes ise oma raamatu tarvis rasvaseid näiteid otsib. Olen ammugi veendunud, et raamatumaterjal siin Eestis juhtunust saaks vähemalt sama priske, sest enamikul kodumaistel introvertidel tuleb oma esinemisgeeni mööda organismust üsna kaua taga otsida. Samas paljud teised, kes usuvad oma esinemisoskusega kõik hästi olevat (enamasti puhtast edevusest), on lihtsalt maneerlikud ja tüütud.