• 17.11.16, 09:04
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Soolotöö ohte tuleb arvestada

Töötamine ilma lähedalasuvate kolleegideta muutub järjest tavalisemaks, aga kui turvaline see on?
Soolotöö ohte tuleb arvestada
Tööstussektori töökohad muutuvad üha intensiivsemaks. Kui ettevõtetel on pidev surve vähendada kulusid, siis liidetakse kokku üha enam töökohti. Järele jääb vähem, aga vastutusrikkamaid töökohti, kus töötavad äärmiselt spetsialiseerunud inimesed. Paraku tähendab see üha sagedamini üksi töötamist. Üksinda töötajatel võivad vead kergemini harjumuseks kujuneda ja isegi üheainsa vea tagajärjed võivad olla traagilised.
Üksinda töötaja on keegi, kes sooritab oma tööd teatavas isolatsioonis, ta on eraldatud teistest töötajatest. Tal puudub teiste töötajatega silmside ning teised ei ole tema kuulmisraadiuses. Tüüpilised üksinda töötajad on näiteks rongijuhid, tehaste masinaoperaatorid ja öövalvurid. Nende tööde puhul on ühine nimetaja see, et enamik protsesse on automatiseeritud ja töötajatel tuleb harva otseseselt sekkuda. Tarvidus sekkuda automatiseeritud töösse nõuab reeglina kindlat ekspertiisi, suurt ettevaatlikust ja samas otsustavust, et ära hoida suurem kahju. Üksinda töötajast saab niimoodi oluline lüli üldises ja laiemas turvavõrgustikus.
Rongijuhi terviserike ohustas reisijaid
Üksinda töötajad on palju suuremas ohus kui need töötajad, kes tegutsevad kollektiivis. Seda tuleb eriti arvesse võtta vananevas ühiskonnas, sest füüsilise soorituse võime inimese vananedes kahaneb. Üksinda töötavate inimeste turvalisuse tagamiseks tuleb nende nõrkushetki hoolikalt tähele panna.
Illustratsiooniks vaadelgem Saksamaal reisirongiga juhtunud õnnetust. Rongijuht kaotas keset sõitu teadvuse ja rong jätkas segamatult sõitu peaaegu kümme kilomeetrit. Kiirus oli umbes 60 km/h ja kui rong juba mitmes peatuses ei peatunud, proovisid reisijad rongijuhiga ühendust saada.
Oma õuduseks avastasid nad läbi rongijuhi klaasist kabiiniukse piiludes, et viimane on oma istmel kokku kukkunud. Uks oli lukus ja isegi meeleheitliku prõmmimise peale rongijuht ei reageerinud. Üks reisjatest tõmbas salongisisest hädapidurit, kuid paraku ei vähendanud see rongi kiirust sugugi. Õnneks tuli rongijuht mõne minuti pärast tagasi teadvusele ja peatas rongi. Siiski jääb õhku küsimus mis oleks võinud juhtuda, kui rong oleks järgmisse peatusse sisenenud täiel kiirusel.
Hilisem juurdlus selgitas, et 62-aastasel rongijuhil oli veel diagnoosimata haigus, mis tema äkilise uinumise tööpostil põhjustas. Vaatamata kõigele oli ta ärgates suuteline hädapiduri aktiveerima. Reisija tõmmatud hädapidur seda tüüpi rongi ei peatagi, vaid saadab ainult juhile häire, et keegi on pidurit tõmmanud. Rongifirmast selgitati hiljem, et kõik ettevaatusabinõud olid tehniliselt korras. Vaatamata sellele oli rongijuhi füüsiline nõrkus mitte ohuks ainult talle, vaid ka hulgale teistele inimestele.
Rutiin tapab
Tihti võivad tegevused, mida oleme pikka aega harrastanud, muutuda monotoonseks ja see omakorda võib tuua kaasa tähelepanu hajumise. Näiteks tänapäeval käivad paljud inimesed päevast päeva autoga tööl, mõni päris pika maa tagant. Mingil hetkel muutub ühel trajektooril sõitmine rutiiniks ja automaatseks tegevuseks, mis ei nõua eriti mõtlemist. Ei ole kaasreisjat, kellega rääkida, ja isegi raadio ei ole piisav, et erksana hoida. Sellest tulenevalt on üha enam inimesi hakanud võtma ohtlikke riske, näiteks hakanud autoga sõites sõnumeid kirjutama.
Heidame pilgu veel ühele rongijuhtumile, seekord juba traagilisemate tagajärgedega. 2016. aasta 9. veebruaril põrkusid Baierimaal kaks rongi. 12 inimest hukkus ja 85 sai viga, 24 neist tõsiselt. Rööbastel, kus õnnetus juhtus, peaks sõitma vaid üks rong korraga. Seda kontrollib automaatne süsteem.
Sellel päeval üks rongidest hilines ja rongijuht oli sunnitud peatuma automaatse signaali tõttu, et lasta tulev rong läbi. Kahjuks andis inspektor kontrollkeskuses hilinenud rongile lubava signaali, vaatamata sellele, et esialgne peasignaal oli keelav. Prokurör süüdistas eeluurimises kontrollkeskuse inspektorit tahtmatus tapmises, vigastuste põhjustamises ja ohtlikus sekkumises rongiliiklusesse. Tuli välja, et kõnealune inspektor oli tööajal mänginud oma nutitelefonis mänge ja olnud seega hajameelne. Prokurör pidas seda tõsisemaks rikkumiseks kui viga, mis oleks tehtud kogemata ootamatute sündmuste pöörises.
Süüdistatav inspektor oli kontrollruumis üksi ja ta vastutas lühikeste liinide eest millel oli üldiselt vähe liiklust. Võib oletada, et igapäevane rutiin ja kontrolli puudumine kaastöötajate poolt lasi sellisel asjal sündida.
Vähemalt kahe töötaja reegel
Eurostandard EN 50518 nõuab vähemalt kahte töötajat kõikidesse hädaabikõne ja teenuste kontrollkeskustesse, kus võetakse vastu, saadetakse ja jälgitakse signaalne ja sõnumeid, mis vajavad kohest tähelepanu. See nõue kehtib kõikidele süsteemidele ja töökohtadele, mis edastavad ja töötlevad turvalisusega seotud raporteid, häireid ja informatsiooni.
Kontrollkeskuses töötamine koosneb tavaliselt harjumuspärastest ja rutiinsetest tegevustest pika ajaperioodi vältel, harvaesinev intsident võib tihti osutuda äärmiselt keeruliseks. Nõudmised töötajatele on mõlemal juhul täiesti erinevad. Esimene ehk harjumuspärane juhtum nõuab kõrget tähelepanu, aga ei nõua töötajalt suurte otsuste langetamist. Teisel juhul on aga võimalik informatsioon tihti vasturääkiv, kuid seejuures tuleb ajanappuses olemasolevat infot adekvaatselt töödelda ja langetada selle põhjal kiiresti olulisi otsuseid.
Kontrollkeskuste töötajaid silmas pidades tuleks pöörata tähelepanu mõlemat tüüpi juhtumite puhul vajaminevatele oskustele. Standard EN 50518 seab töötajatele uusi nõudmisi, näiteks on vaja tuleohutuskursuste läbimist ja teataval tasemel riskianalüüsi oskust.
Ennetavad meetmed
Hea riskianalüüs võtab arvesse kõiki aspekte ja näeb ette võimalikke situatsioone. Uuemad meetodid kätkevad endas isegi simulatsioone ja situatsioonimänge. Sellise metoodika tulemustest on võimalik välja lugeda olukordi, mille realiseerumise tõenäosus on üliväike, kuid sellegipoolest olemas. Klassikaliste lähenemistega jäävad niisugused olukorrad sagedasti märkamata. Uute meetodite aktiivseid abinõusid on jätkuvalt võimalik arendada. Võimalikke vigu saab ära hoida.
Lisaks on võimalik luua töötajatele raamistik, mis aitaks peletada igavust ja tüdimust ning murda rutiini. Üks võimalik lahendus on roteeruv töö. See peaks ennekõike sobima lihtsamatele kontrollkeskustele, kus pole vaja pikka väljaõpet ja kus leidub palju üsna sarnaseid töökohti.
Isegi kui kõik vajalikud nõudmised töötajale on täidetud, jääb siiski tööandja ülesandeks kontrollida, kas kõiki vajalikke abinõusid ka edukalt rakendatakse. Standard EN 50518 nõuab regulaarseid kontrolle ruumidele, kus inimesed töötavad. Soolotöötajate jaoks on välja mõeldud loendamatu arv nõudeid, aga sellegipoolest vastutavad nad nende nõudmiste täitmise eest üksi. Eriti öösiti töötades võib tekkida karistamatuse tunne. Ametid, kus on nõutud korraga kaks töötajat, sunnivad töötajaid rangemalt reegleid järgima. Kahekesi töötamise puhul peab aru andma ka teine kolleeg, ehkki ta otseselt ei pruukinud milleski eksida.
Aeg-ajalt tasuks siiski tööpaare vahetada, see suurendab kuulekust reeglite suhtes. Kui töötaja tajub, et järelevalve suureneb ja risk reeglite rikkumisel vahele jääda muutub tõenäolisemaks, siis tõuseb motivatsioon järgida reegleid ja eriti neid, mis käsitlevad ohutust.
Vead on küll lubatud, aga ainult korra ning neist tuleb rääkida. Inimesed ei tee alati õigeid otsuseid ja on fakt, et inimesed eksivad. Eksimused korrektses käitumises ei vii alati õnnetusteni, aga eespool käsitletud näited annavad siiski aimu, et üksinda töötamine toob meieni hoopis uued riskid. Üksinda töötajate vigadel võivad olla omad põhjused, aga neil võivad olla ka fataalsed tagajärjed.
Ohutuskultuur
Ohutuskultuuri arengus mängib äärmiselt olulist rolli see, kuidas ettevõtted oma vigadega tegelevad. Siinkohal ei ole tähtis, kas viga tehti tahtlikult või mitte. Kui rongijuht oleks teavitanud tööandjat oma haigusest, kartmata oma tööd kaotada, oleks ta võidud üle viia teisele ametipostile, kus tema uneatakid ei oleks kedagi seganud. Täpselt samamoodi oleks võinud kontrollkeskuse inspektor teavitada oma ülemust sellest, et tal on tööpostil igav, ja ei oleks olnud keeruline anda talle vahelduseks teisi ülesandeid.
Osa toimivast ohutuskultuurist on avameelne lähenemine vigadele ja rikkumistele, nii-öelda konstruktiivse kriitika kultuur. Kahjuks hoitakse vigu tihti saladuses, sest töötajad kardavad süüdistusi. Seda juhtub ikka ja jälle, et juhid ei tea, kuidas nende alluvuses tegelikult tööd tehakse. Töötajad kohtuvad oma ülemustega ainult siis, kui neil tuleb ajast puudu, projekti elluviimisel või kvaliteedis esineb puudujääke.
Töötajad üldiselt ei taha juhatust tülitada selliste teemadega nagu ohutus ja tavaliselt kipuvad sellealaseid otsuseid ise langetama. Vaatamata parimatele kavatsustele viib see tihti olukordadeni, mida tööjuhistes ega riskianalüüsis ei eksisteeri. See tähendab, et edasised käitumisjuhised puuduvad ja ühtlasi on täpsemad riskid teadmata.
Tehnoloogiliste võimaluste rakendamine ja organisatsioonikultuur aitavad hoida inimesi ohtude eest, mis tekivad üksinda töötamise tõttu. Tehnoloogiat ja protsesse hoiavad käimas ikkagi inimesed ja nende suhtumine tuleneb otseselt firma korporatiivsest kultuurist. Seega on väga oluline valida üksinda tööd tegema õigete isikuomadustega töötaja.
Üksinda töötamise puhul on äärmiselt oluline hea haridus, aga ainult sellest ei piisa. Just nendel töökohtadel peaks harjutama läbi ka elulisi situatsioone. Selliste treeningute peamine mõte seisneb selles, et töötaja näeks, millised on tema ühe või teise valiku reaalsed tagajärjed. Kui see kogemus on olemas, on õigeid valikuid lihtsam teha ja seega ka töökohad turvalisemad.
Allikas: Werner-Keppner, E.; Koch, V. (2016). Solo Safety. Risks faced by lone workers. – Health & Safety International 65, 67–74.
Allikas: Tööinspektsiooni infokiri Tööelu

Seotud lood

  • ST
Sisuturundus
  • 29.11.24, 13:49
Mikrokraadiprogramm, täiendusõpe, avatud õpe – mis need on?
Tallinna Ülikooli mikrokraadiprogrammidest, täiendusõppest ning avatud õppest räägib lähemalt Tallinna Ülikooli koolitus- ja konverentsikeskuse avatud õppe peaspetsialist Marge Kõrvits.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Personaliuudised esilehele