Monogaamsus või hoopis üheöötöösuhe?

Elu on jube kiireks ja kaootiliseks muutunud. Tuisuse ilma käes näeb lumehelvestest rohkem välkumas valgeid nutiseadmete tulesid, korraga on ikka mitu vestlust ja rauda tules. Kirju-sõnumeid sajab sama võimsalt nagu Harry Potterile korstnast kutseid Sigatüükasse. Selles progressiivses müras on muutunud ka meie endi jaoks definitsioonid suhetest, kohustustest, elust üldiselt – korraldus on hoopis teine.

Nii oleme näiteks täiesti edasi liikunud kunagistest arusaamadest, et üheöösuhted on halvad, sul võib aega olla ainult väga väheste inimeste jaoks ja mida iganes. Aktsepteerime seda, et korraga koolis käies ja tosina hobiga tegeledes on aeg igale indiviidile tähtis ressurss, mida ta kasutab oma äranägemise järgi. Kui keegi ütleb sulle, et tal lihtsalt pole praegu tõsiseks suhteks aega ja ta sirvib parem igal nädalavahetusel kiiresti mõnest äpist endale sobivad kandidaadid, kellega öö mööda saata, siis see on normaalne. Ilma igasuguse sarkasmita – arusaadav, you do you. Võta seda kui Rimi salatit – paned, mida tahad. Sellesse plastikust salatikarpi, noh.

Samas hakkasin mõtlema: miks me ei võiks töösse samamoodi suhtuda? See ei pea ju olema kiriklik laulatus ühe ametiga eluks. Miks sa pead ainult ühe töökohaga monogaamses suhtes olema? Kas ka see osa elust ei võiks mahutuda mugavalt kõige muu ümber? Meil on võimalus viibutada vetsupoti peal istudes teiste inimeste nägusid vasakule-paremale – moodne karikakramäng –, armastan, ei armasta, veedaks öö, ei veedaks. Jube pull oleks ju samamoodi tööotsi vaadata. Tead, et sul on näiteks neljapäevast laupäevani kalendris vaba auk, võtaks väikse tööampsu. Viskad ruttu pilgu peale – seda ei oska teha, seda ei taha teha, aga kolm päeva kuskil tegevust X? Seda ma oskan! Swipe right, teeme ära. Aga mitte nagu see vabatahtlik koristamise kampaania. Sulli oleks ka vaja teenida!