Keskliit: tööandja transport olgu erisoodustusmaksust vaba

1) töötajal puudub võimalus ühistranspordiga töö ja kodu vahel sõita, kuna tööpäev algab või lõpeb ajal, millal ühistransport ei tööta (nii vahetustega töö korral kui ka olukorras, kus tööpäev on pikenenud lähtuvalt tehtud ületunnitööst);

2) kui töökoht asub piirkonnas (kohas), millele puudub ligipääs ühistranspordiga;

3) kui ühistransport on küll kättesaadav, kuid ebamõistlik aja- või rahakulu tekib olukorras, kus ühistranspordil ei ole otsest marsruuti töökoha ja kodu vahel ning sõiduks tuleb kasutada näiteks arvukaid ümberistumisi. Samuti võib esineda olukordi, kus näiteks päevasel ajal on busside graafik selline, et ühistranspordi kasutamisega kaasneks ebamõistlik ajakulu (töötaja peab oluliselt varem enne tööpäeva algust tööle sõitma või saab oluliselt hiljem pärast tööpäeva lõppu koju või tekitavad ümberistumised olulise aja kulu võrreldes kogu vahemaa läbimisele kuluva ajaga ning töötaja töö iseloomust tulenevalt ei ole võimalik kasutada libiseva kellajajaga tööaja algust või lõppu).

Lihtsalt asjaolu, et tööandja on otsustanud kulud hüvitada või vedada töötajaid tööle ja koju enda organiseeritud tasuta transpordiga, ei ole seega piisav põhjendus isegi siis, kui see hoiab oluliselt aega kokku ja suurendab oluliselt tööjõu mobiilsust. Segadust tekitab küsimus, kas iga töötaja puhul tuleb ühistranspordi kättesaadavust individuaalselt hinnata. Maksu- ja tolliamet on selles küsimuses sageli teinud tööandjale soodsa otsuse, ent õigusaktidest seda praegu üheselt järeldada ei saa. See tekitab ebaselgust ja ajakulu.

Tööandjate hinnangul ei ole Eesti asustuse hajusust, ühistranspordi kättesaadavust ja tööjõuturgu arvestades kodu- ja töökoha vahelise tööandja transpordi jäik käsitlemine erisoodustusena enam kohane allesitatud põhjustel.

• Eesti üheks suurimaks majandusarengut takistavaks teguriks on kvalifitseeritud tööjõu puudus. Tööandja transport võimaldab tööjõul paremini jõuda töökohta(desse), kus vajadus tema järele on suurem, ilma et tuleks elukohta vahetada. Eestis oli 2016. aasta novembri seisuga väljaspool Tallinna registreeritud 21 000 töötut, kes kõige tõenäolisemalt tööandja transpordist võidaksid. Neist 12 000 töötul on kutse- või kõrgharidusdiplom. Kui tööandja on valmis selle nimel kulutama, et neid inimesi tööle saada, siis peaks seda soodustama, mitte maksudega koormama.

• Ühistranspordi kättesaadavus ei ole igal pool piisavalt tagatud. Tartu Ülikooli 2014. aasta uuringust selgus, et ühistranspordi puudulikkust nimetasid töötuna arvel olevad aga tööd mitte otsivad inimesed ühe suurima tööleidmise takistusena. Ka 15–26-aastate õppimise või tööga hõivamata noorte tööleaitamisega tegeleva Noorte Tugila kogemus on, et sageli on maapiirkondade noorte mitteaktiivsuse põhjuseks halb ühistranspordiühendus ja hirm elukohavahetuse ees.

• 40% Eesti elanikest töötab või elab Tallinnas. Ülejäänud piirkondades on inimesed väga hajusalt paigutatud, nt Tallinnas elab 2660 inimest ruutkilomeetril ja Harjumaal 130, aga teistes maakondades on asustustihedus keskmiselt 18 in/km2. Seetõttu on väljaspool Tallinna ja Harjumaad nii töö kui tööjõu leidmine ilma organiseeritud transpordita oluliselt raskem. Valitsus on eesmärgiks võtnud soodustada regionaalsete töökohtade loomist, kuid see on raskendatud. Ääremaastumise põhjuseks on atraktiivse ettevõtluskeskkonna ja ressursside puudumine ja inimeste liikumine paremate võimalustega tõmbekeskustesse. Tööandja transpordi soodustamine muudaks ka maapiirkondades tööjõu mobiilsemaks ja lihtsustaks valitsuse eesmärgi saavutamist.