Tööandja võib tööülesandeid korraldada, kuid mitte piiramatult. Kui töötajale lisatakse uusi vastutusvaldkondi, muutub töökoormus või töö sisu, võib korraldusest saada juba töölepingu muutmine, milleks on vaja töötaja nõusolekut.
Ehkki enamik Eesti töötajaid peab oma tööandjat pere- ja töötajasõbralikuks, on üle poole neist pidanud viimase poole aasta jooksul töö tõttu eraelus järeleandmisi tegema.
Kodukontor on osa tänapäeva reaalsusest, mida tagasi pöörata ei õnnestu, leiab enamik Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele vastanuid. Kuid on ka tuliseid vastaseid.
Uue töökorralduse vajalikkus võib olla juhtkonnale selge juba enne, kui töötajad muudatusest kuulevad, sest otsusele on eelnenud kuid arutelusid, probleemide analüüsi ja võimalike lahenduste võrdlemist. Meeskonna jaoks algab sama protsess aga sageli alles otsuse väljakuulutamise hetkel ning esimesed küsimused või kõhklused võivad juhile paista vastupanuna.
Eesti töötaja hindab, et puutub tööl psühhosotsiaalsete riskiteguritega kokku harvem kui keskmine ELi töötaja, ent tunneb siiski sagedamini tööga seotud vaimse tervise probleeme ja üldist väsimust.
Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti uuringus „OSH Pulse: Occupational safety and health in the era of climate and digital change 2025“ paistavad Eestit puudutavates vaimse tervise näitajates mõned huvitavad vastuolud. Palusin 2. detsembril toimuva Äripäeva konverentsi „Psühholoogia 2026 teadus/praktika“ esinejatel neid vastuolusid kommenteerida.
Tarkvara ostmine on lihtne, kuid vale valik ja puudulik juurutamine jätavad ettevõtte sageli olukorda, kus kallis lahendus ei too loodetud väärtust. Uue süsteemi edukas käivitamine ei ole IT-projekt, vaid eeldab teadlikke juhtimisotsuseid, eesmärkide seadmist ja valmisolekut seniseid tööprotsesse muuta.