5 psühholoogianõuannet muutuste juhile

Muutused on kuum teema. Ärikeskkond pulbitseb, elu edeneb ja uuenduste mõju on vahetum kui eales varem inimkonna ajaloos. Siin ei ole iseenesest miskit päris uut – progress sõltub endiselt kohanemisvõimelisusest. See tähendab oskust keskkonna nõudmisi tähele panna, paindlikult ja otsustavalt reageerida, julgust piire katsetada ning seejuures oma nägu ja väärtusi hoida. Vahe varasemaga on ehk selles, et osavast kohanemisest on tänaseks saanud valuuta number üks ja edukad on need organisatsioonid, kus agiilne mõtteviis on saanud kultuuri olemuslikuks osaks.

Muutusi viivad ellu inimesed. Ja siit hargnevad otsekohe keerukused, sest reaalsuses tähendab muutuste ettevõtmine tarka toimetulekut inimaju jaoks keerulisima – ebamäärasusega. On loomulik, et määramatusetunne põhjustab ebakindlust ja hirmu, ning selleks, et ellu jääda, asub psüühika väljapääsu otsima. Kui mõõdukas stress võib olla edasiviiv jõud, siis määramatusega kaasnev pinge kätkeb endas kontrolli alt väljumise tunnet, millest peataoleku ja vastupanuni on vaid väike samm.

Eva-Maria Kangro koolitus „Muutuste agiilne juhtimine”

13. juuni 2018

Viimast on siiski võimalik edukalt ennetada. Veelgi enam: õigupoolest pole soodsamat pinnast motiveeritud ja pühendunud tegutsemiseks kui hästi juhitud muutusteprotsess.

Mida siis juhina silmas pidada?

1. Veendu, et sinu inimesed saavad aru, miks nad ekspeditsioonis kaasa teevad

Ambitsioonikate eesmärkide saavutamine on katsumusterohke ja põnev teekond, mitte ajutine kõrvalekalle. Ja edukuse taga seisab suuresti asjaosaliste arusaam selle reisi mõttekusest. Mida me õieti saavutada tahame? Mis kasu sellest maailmale sünnib? Kas inimesed saavad aru oma töö ja suurema eesmärgi seostest, oma panusest kogu loos? Kas tegevus toetab ka enesearenguga seotud huve? Need on küsimused, mille õhku rippuma jätmine võib maksta pühendumise.

2. Taga meeskonna psühholoogiline turvatunne

Ettevõtlik mõtteviis ja valmidus takistusi ületada on võimalikud ainult siis, kui valitseb julgus küsida, tagasisidet anda ja saada ning eksimustest rääkida. See ei olegi nii elementaarne, vaid nõuab juhilt pidevat taasloomist ja kinnitamist.

Meie aju otsmikupiirkond, mis vastutab muuhulgas loova mõtlemise, probleemide lahendamise lahenduse, tähelepanu suunamise, huumorisoone ja enesedistsipliini eest, töötab täisvõimsusel eelkõige turvalises ja meeldivas keskkonnas, kus ei ole kohta hirmul ega ärevusel. Seega pole ime, et Google’i edukaimate meeskondade võtmekriteeriumiks on just psühholoogiline turvatunne.

3. Tõsta eksimused püünele

Üks psühholoogilise turvatunde märke on asjaolu, et inimesed ei karda ega varja eksimusi. Vaid nii on võimalik neist kasu lõigata. Eks tegemist ole omamoodi loomuvastase olukorraga, sest ebaedu tekitab meis muidu automaatselt frustratsiooni. Tahaks ebameeldivuse pigem kiirelt unustada, juhina ka hukka mõista. Aga stopp! Viltuminekud on tegelikult väärtuslik sisend. Viga tasub tähelepanelikult ja uudishimulikult ette võtta, sest edutegemine siit alles algab. Nii nagu evolutsioon on suures plaanis teekond üllatustest, kohanemistest ja koostööst (mitte põgenemisest ja võitlemisest), on seda miniversioonis iga muutusteprotsess.

4. Juuri välja „jah, aga …”

Tõhusaim viis tekitada trotsi ja vastupanu, on kasutada „jah, aga …” käike. Lihtne ja levinud lõks.

Jah, sinu mõttel on jumet, aga see ei ole teostatav.

Kui eesmärk on tegelikult ergutada inimeste initsiatiivi, teotahet ja vastutustunnet, siis harjuta sisse hoopis „jah, JA …” suhtlusmaneer.

Jah, sinu mõttel on jumet, ja nüüd võiks selgitada, mida selle teostamine täpsemalt tähendab.

Proovi järele, töötab!

5. Eksperimenteeri targalt, liigu lühikeste tsüklite kaupa

Selleks, et teada saada, mis toimib ja mis mitte, tuleb idee päriselus vahetult proovile panna. Mitte suurelt-laialt, vaid täpselt ja tähelepanelikult. Nii käib see mis tahes toote- või teenusearenduses, teaduses ja tegelikult kõige loomulikumat teed pidi ka igaühe isiklikus elus, näiteks uusi oskusi õppides. Saavutame edu järk-järgult ülesandeid lahendades ja neid just reaalsuses valideerides. Väikesel skaalal tehtud vead on hindamatu tagasiside allikas, võimaldades tuvastada riskikohti ja ennetades suuri prohmakaid. Vilumuse treenimisest rääkimata.

Tark ekseperimenteerimine kindlustab meid küllaldase tagasisidega, et hoida ära ebamäärasusetunde vohamist.