Personalivoolavus maksab Eesti tööandjatele üle kahe miljardi euro aastas

Brandemi värskest analüüsist selgub, et Eesti praeguses majanduskeskkonnas on veel üks otseselt mõõdetav kulu, mis töötajate asendamisega kaasneb. Nimelt on üsna tugev statistiline seos (korrelatsioonikordaja 0,71) personalivoolavuse ja palgakasvu vahel – mida kiiremini kasvab personalivoolavus, seda kiiremini kasvavad ka palgad. Seda on ilmselt ka paljud tööandjad igapäevatöös tajunud, et lahkunud töötaja asemele uue värbamisel tuleb sellel ametikohal palgapakkumist kergitada. Mida rohkem töötajate lahkumise määr kasvab, seda rohkem tuleb asendada ja seega ka rohkematel ametikohtadel palka suurendada.

Kaudsed asenduskulud, mis ei kajastu organisatsiooni majandus- ja juhtimisaruannetes, on näiteks uue töötaja väiksem produktiivsus võrreldes lahkunud töötajaga, olulise info kadumine seoses töötaja lahkumisega, enne töölt lahkumist vähenev töötaja produktiivsus, teiste töötajate tööprotsesside häirimine seoses töö ümberkorraldamise vajadusega, töötaja lahkumise negatiivne mõju teiste töötajate moraalile ja kliendisuhtlusele, kaduma läinud head kliendisuhted, mida on loodud aastate jooksul jne.

Eestis ei ole kogu personalivoolavuse ehk töötajate asendamise kulu varem kokku arvutatud. Proovime seda siinkohal teha. Võtame konservatiivselt ühe töötaja keskmiseks asenduskuluks selle töötaja kuue kuu tööjõukulu. Eestis oli 2018. aastal keskmiselt tööga hõivatuid 665 000. Kogu tööjõukulu oli umbes 8,3 miljardit eurot ja keskmine tööjõukulu töötaja kohta aastas umbes 22 400 eurot.

2018. aasta kogu personalivoolavus oli Eestis 30,3% ja töötajaid tuli asendada kokku 202 000 korral. Nende andmete põhjal tehtud konservatiivne arvutus näitab, et kogu töötajate asendamiskulu on Eestis vähemalt 2,26 miljardit eurot.

See number võib esmapilgul tunduda uskumatult suurena. Ja tekib küsimus, kuidas seda kulu siis vältida. Kindlasti ei ole võimalik saavutada kogu asenduskulu ärahoidmist, sest inimesed ja organisatsioonid arenevad ning töötajad liiguvad töökohtade vahel mingil määral alati ja see ongi normaalne. Küll aga on võimalik saavutada palju suuremat lisaväärtust, kui keskmist tööstaaži ettevõttes õnnestub kasvatada kasvõi näiteks ühe aasta võrra.

Mis saaks siis, kui võtta eesmärgiks vähendada kogu Eesti personalivoolavus praeguselt 30,3%-lt tagasi samale tasemele, mis see oli näiteks viis aastat tagasi (22%)? Kui see õnnestub, on töötajate asenduskulu Eestis kokku 1,64 miljardit, mis on eelmise aastaga võrreldes 619 miljoni euro võrra väiksem.

Ühe konkreetse ettevõtte näitel võiks kokkuhoid (või lisatulu) olla järgmine: 100 töötajaga ettevõtte, mille töötajate keskmine brutopalk on 1800 eurot (tööjõukulu aastas 2 900 000 eurot) ja personalivoolavus 30% ning kes vähendab oma ettevõttes personalivoolavuse 22% peale aastas, saab juurde ligikaudu 120 000 eurot lisatulu. Lisatulu väljendub suurenenud müügituluna, vähenenud kogukuludena ja palgakasvu aeglustumisena.

Kasutegur avaldub tavaliselt paar aastat pärast personalivoolavuse vähenemist ning selle muudatuse mõju on ka tavaliselt aastaid kestva iseloomuga. Organisatsiooni suurus ja tegevusvaldkond ei ole seejuures oluline.