Autor: Helo Tamme • 17. aprill 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Asusin ISS Uus-Meremaal tööle 2018. aasta novembri alguses. Sellest, et ISS on mitmekesisust toetav organisatsioon, sain aga aimu juba esimesel tööpäeval, kui tutvusin uute kolleegidega. Üpris pisikeses peakontori meeskonnas on erinevate rahvuste esindajaid, alustades inimestega Eestist, Venemaalt, Lõuna-Aafrika Vabariigist, lõpetades Austraalia, Tonga, Filipiinide, India ja paljude teiste riikidega. Mõned kiivid ehk kohalikud uusmeremaalased on ka, aga enamik on kontoris siiski muu päritoluga töötajad.

Nii kohalikku kui ka muid kultuure hinnatakse siin väga kõrgelt, näiteks e-kirjad nii ettevõtte sees kui ka vestlused teiste organisatsioonide, koolide ja muude ametiasutustega algavad tihti maoorikeelse tervitusega „Kia Ora”. Kohalikku hümni lauldakse aga kahes keeles, esimest poolt maoori ja teist poolt inglise keeles.

Minu jaoks on huvitav ja hariv kogemus olnud kord nädalas toimuvad juhtkonna koosolekud, kus enne teemani jõudmist jagame omavahel alati näiteks töötervishoiu ja -ohutuse lugusid (ingl health and safety share). Näiteks tuletasime kuumadel suveilmadel meelde veejoomise ja päikesekaitse olulisust, rääkisime maanteeohutusest ning nüüd 15. märtsi traagilise sündmuse puhul sellest, kuidas ohte märgata ja hinnata. Samuti oleme rääkinud, kuidas taolist infot igakuistel tervise ja ohutuse koosolekutel kogu kollektiivile jagada.

Mitmekesisuse ja kaasamise lugude (ingl diversity and inclusion share) raames oleme arutanud teemasid alates meie uuest Vaikse ookeani piirkonna mitmekesisuse videost ja strateegiast, lõpetades 8. märtsil peetud naistepäevaga. Kusjuures ka naistepäeva peetakse siin teistmoodi kui Euroopas. Jah, mehed olid küll peaorganiseerijad ja kaunistasid kontori lillade õhupallide ja karraga, aga keskenduti võrdõiguslikkuse teemadele. Näiteks on Uus-Meremaa maailma esimene riik, mis andis 19. septembril 1893 naistele õiguse parlamendi valimistel hääletada (ülejäänud riikides jõuti selle tulemuseni alles pärast esimest maailmasõda).

Lisaks sain teada, et ühe meie kliendi objektil töötab kolm fa’afafine’i. Kui kolleeg seda naistepäeva mitmekesisuse ja kaasamise loo valguses meile rääkis, ei saanud ma esialgu aru, millest jutt. Siis sain kohe väikese Samoa kultuuri tutvustuse. Nimelt on Samoas selline komme, et peres, kus kasvab mitu poega ja mitte ühtegi tütart, kasvatatakse ja koheldakse üht poegadest, tavaliselt nooremat, tütrena. Termin fa’afafine tähistabki samoa kultuuris ja keeles transsoolist, mõlemasoolist.

Üks kummaline komme riigiasutuste ja tööandjate puhul on mulle aga veel silma jäänud. Nimelt kui tegin augustis ettevalmistusi viisa taotlemiseks ja täita tuli igasugu dokumente, ei saanud ma esialgu arugi, miks küsitakse pidevalt lisaks ees- ja perekonnanimele ka eelistatavat nime. Uus-Meremaal ongi täiesti tavaline, et inimesele on küll pandud ametlik nimi, ta aga eelistab kasutada mõnda teist. Ehk kui Mari Maasikas tahab olla Madonna, siis nii ongi ja kõik – nii kolleegid, pereliikmed, pank kui ka maksuamet – kutsuvad teda Madonnaks.