Tööturumere kalad ja kalamehed – kandideerimisest tööotsija pilgu läbi

2018. aasta lõpu poole ja 2019. aasta alguses otsisin aktiivselt uut erialast väljakutset pool aastat. Ma ei mõtle siinkohal aeg-ajalt tööpakkumiste portaalide läbi rullimist, kui tööl oli olnud eriti jõle päev ja koosolekul tekkis emotsiooni ajel mõte, et kiikaks korra turul toimuvat – kuskil on kindlasti parem kui siin, kus mina olen.

Aktiivselt tähendab regulaarset kaaskirjade kirjutamist, CV putitamist, organisatsioonide tausta uurimist, et ma üldse teaks, mida kaaskirja kirjutada, avalduste täitmist, töövestlustel käimist, personaliosakondade läbi helistamist või kirjavahetuse algatamist, et ise kandideerimisprotsessi hetkeseisu kohta uurida jne. Pärast kadalipu läbimist ja arvukate pettumuste kiuste otsituni jõudmist otsustasin kirjutada, kuidas siis oli kah. Kui minu kogemus kasvõi ühe värbamisprotsessi paremaks muudab, olen oma eesmärgi täitnud.

Ei ole vaja kõrgemat matemaatikat mõistmaks, et kuus kuud on täitsa tubli aeg aktiivselt kandideerimiseks, aga sealjuures sobiva töö mitteleidmiseks (või selle olemasolul valituks mitteosutumiseks). Kõnealust perioodi iseloomustaksin lühidalt: ühe tööotsija teele sattus hirmus palju ebavajalikke ja mõttetuid takistusi. Miks pool aastat tööotsingut nõnda raskeks osutus?

Omaette ooper on see, kui mõlemal poolel on olnud piisavalt positiivne kokkupuude, et pärast eduka proovitöö esitamist kutsutakse kandidaat ka vestlusele. Vestlusel avaldatakse veelkord kiitust proovitöös esitatud lahendustele (vastasel juhul poleks ju asi vestlusega tipnenudki) ning ka jutuajamine kulgeb mõnusas ja sõbralikus õhkkonnas. Paljulubav! Sellises olukorras ei jäägi justkui muud järeldada, kui seda, et nii tööotsija kui pakkuja on rahulolevad – viimane sinu lahenduste ning erialase taustaga, sina pakkumise ja organisatsiooniga. Aga siis saabub vastus, et sa siiski ei osutunud valituks (mis on okei), aga pole esitatud ühtki reaalset põhjust ja personal poeb vana hea „konkurss oli väga tihe ja tugevaid kandidaate oli palju, aga seekord ei osutunud te valituks” loosungi taha.

See kõik on väga tore, et ma jõudsin konkurentsitihedas seltskonnas lõppvooru, aga ma ei tee selle teadmisega mitte muttigi edasi, sest tööd ma ju ei saanud, aga ka ei tea ma, mis mul vajaka jäi. Teadmine, et ma olin ikkagi päris tubli, ei vii mind kahjuks kuidagi edasi. Uurisin üldjuhul alati, kas oleks võimalik saada lisainfot, mis sai kandidaadi valikul otsustavaks, aga lõviosa värbajatelt ei saanud ma ühtki sisukat vastust.

Võib-olla on isekas arvata, et positiivse suhtluse lõpuks, kui kandidaat on palju panustanud, et organisatsiooniga liituda, on mingigi tagasiside andmine vähim, mis värbamistiim teha saab. Aga võib-olla võiks see hoopiski normaalne olla, sest vastust teavad ju värbajad nii või naa – miks seda siis kandidaadi eest varjata nagu riigisaladust. Iga ratsionaalne tööotsija reageerib ausale ja lahendustele suunatud tagasisidele tänutundega, mitte ei vaju suurest solvumisest nagu sulalumi toasoojas lörri. Kui vajubki, siis palju õnne, tööandja – said just kinnitust, et tegid õige valiku, sest kes ikka tahaks tiimi liiget, kes konstruktiivse kriitika peale pastaka nurka viskab ja jalgu trambib.

Kui kõigile kandideerimistele objektiivse pilguga järele vaatan, saan aru, et konkursse, mis ka päriselt toimusid ja kust ma eitava vastuse sain, oli sama palju kui noid eespool kirjeldatud fantoomkuulutusi, mis polnud isegi reaalsed võimalused. Ühele kandideerijale on kõik kokku aga üks ja seesama – päriselulised näited sellest, kuidas töökohavahetus ja kandideerimine on vähemalt Eesti tööturul kümneid kordi stressirohkem ja väsitavam, kui ta peaks olema. „Tõde ja õigusˮ on küll meite töörahva piibel, aga mis oleks, kui prooviks teisiti – vähema virtsaga, tehes värbamisel läbimõeldult ja avatult kommunikatsiooni.