Ta mõtestab teadvelolekut kui tähelepanu suunamist erilisel viisil, eesmärgipäraselt, praeguses hetkes, hinnanguid andmata. Lihtsustatuna tähendab see oma mõtete, tunnete ja kehaliste aistingute vaatlemist, märkamist ja aktsepteerimist hetkes avatult ja hinnanguteta. Kui käia organisatsioonis tähelepanu kui ühe olulise ressursiga teadvelolevalt ümber, toob see kaasa töötajate parema tulemuslikkuse, paremini tasakaalustatud emotsioonid, heasoovliku suhtluse, tänulikkuse ja suurema märkamise nii juhtide kui ka töötajate seas.